Seekordne töölooma reportaaž viib mind Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO), mis on ühtaegu nii põnev kui ka ärev. Õnneks on täna selleks parem põhjus kui mõni tervisehäda – minna kaema sealseid tublisid tööloomi.

Meie registratuuri jõudes annab registraator EMO juhile teada, et tulime. Samal ajal saabub noor naisterahvas, kes kurdab registratuuritöötajale teda juba nädal aega vaevanud kõhuvalu üle, nii et viimasel ööl polevat ta koguni magada saanud. Olles unustanud end EMO ootesaalis ringi vaatama, märkan äkki triaažitoa ukse avanemist. Kuressaare haigla EMO juht Mihkel Laidna tuleb meile vastu. Siseneme EMOsse. “Kas patsiendile viiendal kohal tilka paneme?” kostab eemalt. “Pane-pane!” vastab Laidna rahulikult ja juhatab meid puhkeruumi.

Kas on kiire päev, uurin esmalt. “Esmaspäev EMOs, vihmane ilm... jah, inimestel on aega siia tulla,” vastab Laidna taas rahulikult, tõttamata seepärast minema. Õnneks on lisaks põhispetsialistidele osakonnas abis ka hulganisti noori entusiastlikke abiarste ja õetudengeid, kes aitavad olukorda kontrolli all hoida. “Mõlemal pool peab alati olema abilisi, ka traumas, kui vähegi saame,” räägib Mihkel Laidna.

Kommentaarid
Copy