See ei ole jutt vägijoogi proovimisest või esimese suitsu tõmbamisest vanemate pilgu alt eemal. Olukord Kuressaare noortepuntides on pehmelt väljendudes päris hull.
Kevadel kirjutasime alaealiste kogunemiskohtadest, varjatud joomaurgastest, mida Kuressaare suuruse linna kohta on erakordselt palju. Oleme kirjutanud alaealiste sõltuvushäiretest ja sageli käivad laste “vägiteod” läbi politseiteadetest. Nii nagu see oli eile ja on homme.
Aga vaatame hetkeseisu, mida peegeldab mõnel määral politsei statistika. Tänavu on korrakaitseorganid tegelenud enam kui poolesaja noorega, neist suurema osaga mõne üksiku korra. Paarikümne noorega, kel kaheksa kuu jooksul kirja saanud kümned juhtumid, käib aktiivne töö selle nimel, et nad enam lollusi ei teeks.
Äärmusliku meetmena on viis neist prokuratuuri või vallavalitsuse ettepanekul saadetud kuni üheksaks kuuks kinnisesse lasteasutusse.
Osa murelastest on koos perega kolinud mandrile, mõnikord aga ongi kambas mandri noored, kes suvel Saaremaal vanavanematel külas.
Suures pildis on tegu ühe vahetuvate liikmetega seltskonnaga, kes koguneb ööhämaruses mahajäetud majalobudikes ja käestlastud kinnistutel.
Ühel päeval võib neid kohal olla viis, teisel kümmekond või rohkemgi. Ühel päeval ollakse ühtedega sõber, järgmine kord aga juba teiste noortega koos, kuna suhted on sassi läinud.
"Kukununnu ei joo, ei suitseta!"
Saarte Hääl vestles emaga, kelle 16-aastane poeg sattus kampa eelmise aasta augustis. Ema uskus algul, et poiss on öösiti sõbra juures, kuid kuulis peagi tuttavatelt vihjeid, et poeg hängib hoopis kahtlase seltskonnaga linna vahel.
Kui alguses ajas poiss tagasi, et sõbrad pole pahad ja vanemad inimesed näevad tonti, siis ühel hetkel oli noormees sunnitud tunnistama: nii lahja kui ka kange alkohol, sigaretid ja kanep, varastamine, peksmised ja huligaanitsemine on selle mitmekümnepealise kamba jaoks sagedane ajaviide. Suurem osa lastest on vanuses 14–17, kuid ei puudu ka järelkasv ning nooremad kambalised võivad olla lausa kaheksased.