ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Mis sa sest tatoveeringust kraabid, sep tule nönda maha!"

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

Astun palatisse sisse ja näen, et eakas patsient, küll väga kõbus ja asjalik, hoiab kramplikult kinni telefonist ning jõllitab ainiti selle ekraani. Prillid ninal, nina omakorda krimpsus, pinge näos. Mul ei olnud tegelikult üldse asja tema juurde, aga küsin, kas ta ootab kõne presidendilt või on miskit viltu. „Ma ei saa seda asja tööle noh!“ tõstab ta lõpuks korraks pilgu nutitelefonilt ning klohmib siis sõrmega edasi puutetundlikku ekraani. Pakun talle välja, et vaatan korra, milles asi.

Pikka juttu kokku võttes selgub peagi, et lapselaps kinkis talle nutitelefoni sünnipäevaks, aga teha meie osakonna mammi sellega mitte midagi ei oska. Pakun huupi, et proovigu kõige klassikalisemat klahviluku kombinatsiooni. Seesam avaneb. „ Ja nüüd pane see kenasti valju peale, muidu map kuule kui keegi helistab,“ palub ta. Pärast nutitelefoni kasutamise kiirkursust on ta maru õnnelik ning suskab mulle taskusse Geisha kommi.

Umbes 15 minutit hiljem röögatab mammi palatis: „ULVI!“ Minu esimene mõte on see, et Ulviga on midagi juhtunud – kas ta nüüd kukkus, lämbub või lõpetas elamise ning teen juba jõnksatuse, et hakata palati poole jooksma. Siis jõuab mu mõistus ka ärgata ning meenub, et see konkreetne patsient on palatis üksinda. Arvestades, et juba ta naerab laginal üle terve toa ning laulab detailselt ette tervet oma anamneesi, võin vaid järeldada, et Ulvi on tegelane teisel pool telefoni.

Korraks jutuvadin katkeb. Minut hiljem kostub palatist plahvatus. Ainult, et plahvatuse asemel on telefonihelin, mida kuulis ilmselt ka pooleldi kurt patsient teisel pool osakonda ning selle sama patsiendi karjatus, kes ei hoolinud mu soovitustest MITTE jätta telefon kõige valjema heli peale. „ULVI KURAT“ vastab ta seekord kõnele. „Kuhu sa kadusid? Ma panin kinni? Ei mo arust panid sa kinni!“ ja see vaidlus kestis veel pikalt.

Finaali ma ei kuulnud, sest toimetasin teises palatis härraga, kes arvas endiselt, et ta on 18. Aeg-ajalt sulpsas tal kõnepruuki üks või kaks nilbemat fraasi, mille peale ta ise alati ohjeldamatult naeris. Iga naer päädib vägivaldse köhaga, sest ta tõmbab alati mingi lima kurku ning kahel korral viiest vabandab ta selle välja asjaoluga, et ta on „pisut töbine“ ja see ei mängi üldse mingit rolli, et ta kolmveerand oma elust omale pakkide viisi suitsu sisse hingas.

Nahk on tal paberõhuke ning nüüd näen, mida tähendab praktikumis kuuldud hoiatus selle kohta, et pabernahk võib maha tulla KOOS PLAASTRIGA. Käe peal on tal haav, mis vajab sidumist. Hakkan õrnalt plaastrit maha võtma kui näen, et kooruvaid kihte on liiga palju! Tuleb koos nahaga. Oh õud. Kraabin selle eriti ettevaatlikult maha, õnneks ilma nahata. Nahal on mingi mustus. Hakkan seda maha kraapima, kui patsient järsku paotab: „Mis sa sest tatoveeringust kraabid, sep tule nönda maha.“

MISASJA? Tatoveering?

Selgub, et seal oli kunagi tatoveering, aga kuna nahk on selle koha pealt pooleks, siis see väike tindiriba oli kõik, mis oli alles tema kunagisest ankrust. „Naistele see hirmsasti meeldis,“ võtab ta oma ihumaalingu ajaloo kokku, pilgutab silma, naerab ja...hakkab jälle köhima.

Ühes palatis on koos naised, kes peavad verbaalset duelli teemal, kes on rohkem suremas. Ainult et suremas ei ole neist kumbki, mõlemad on täiesti asjalikud. Nad isegi ei teinud välja, et nendel elulisi näitajaid tulin mõõtma ning kütsid aina edasi, kellel on olnud rohkem operatsioone, kes on veetnud rohkem tunde perearsti kabinetis või EMO ukse taga ja kes võtab rohkem ravimeid.

Korra käis läbi morbiidne uitmõte, et nüüd peab neid mõlemaid pingsamalt jälgima, sest äkki võtab kumbki neist võistlust liiga tõsiselt ja sureb päriselt ära, et teisele koht kätte näidata.

Jätkan olukorra monitoorimist.