ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Andke siis teada kui mo raha kastiautuga saabub."

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

Tänane päev pakkus rohkelt mõtteainet. Esiteks olen nüüd jõudnud praktikaga rohkem kui poole peale. Täna üht järjekordset haava puhastades, hooldades ja sidudes jõudsin äratundmisele, et mingeid asju tehes tekib kohati juba isegi mingi vilumus. Enam ei teki igast jonnakast hiigelplaastrist mönusat plaastripalli, mille tahaks aknast välja visata, ning taandunud on hirm, et AGA ÄKKI teen patsiendile NATUKE HAIGET. Mitte, et iga liigutus käiks nagu rits-räts-rundibumm, aga kui enne uurisin pidevalt: „Kas nii on valus? Aga nüüd? VALUS? Nii, kohekohekohekohekohekohe saab tehtud,“ siis nüüd on tekkinud arusaam, et ära peab need asjad tegema, on see hetkeks valus või ei.

Püüan ikka olla võimalikult hella käega, aga oluliselt ei häiri mu tööd enam ka need ülidramaatilised patsiendid, kes oigavad ka siis, kui olen protseduuridega ammu ühele poole saanud ning seisan juba voodist meetri kaugusel. Üksikuid on niisuguseid, aga natukene Santa Barbarat on peidus ka kõige malbemas saarlases.

Kui kõik need vaimukad episoodid kõrvale jätta, siis haiglaelu on ikkagi selline koht, kus su silme ees rulluvad lahti nii paljud elulood.

Patsientidega vesteldes jääb vahel kõrvu kõlama kahetsus, et oleks pidanud vähem tööd rügama, jooma, suitsetama, ning pööramata rohkem tähelepanu perekonnale ning iseendale. „NEH, tulemus käes – eluaeg tööd rabanud, lapsed puusa peal üles kasvatanud, nüüd olen sant ja tolku pole most mitte kellelegi!“ ütles üks käreda saare aktsendiga naisterahvas, keda oma praktikatöö jaoks küsitlesin. Hiljem ma kaotasin selle paberi ära ning pidin usutlema teist patsienti. Aga see selleks.

Tema kahetsus elus oli see, et sai liiga vähe lapsi. „Üks suri kempsus poti peale ära ja teine elab mandril, kokkuvõttes olen ikka üksinda,“ kostis ta. . Olen ka meedikutelt kuulnud, et inimesi kipub surm kätte saama kergendusosakonnas. Nägin, et ta püüdis küll asja naljaks keerata, eriti kui nägi enda ees mu küsimärgiks väändunud nägu. „Oli jah kord nõnda, et läks hommikul kempsu ja sealsamas tabas teda terviserike,“ lisas ta juurde, rehmas kolm korda käega ning pühkis pooleldi salaja silmanurgast pisara.

Oma ihuhädade põhjusteks suutis ta iseseisvalt nimetada „liigset kommilembust“, mis väljendus selgelt tema ümbermõõdus, ning seda, et telekasse on viimastel aasta(kümnetel) ilmunud nii palju põnevaid saateid, et enam pole aega ega viitsimist enese eriliseks liigutamiseks. „Kui just naabrinaisega vaidlemine ei lähe suhtlemise alla, siis just üksindus on ilmselt raskem kui miski diagnoos,“ tõdes ta siiski.

Kuid üks lugu, mille endaga üks päev haiglast koju kaasa võtsin, tuli minuga ühest esimestest palatitest. Kaks naist ühes toas, läksin neil elulisi näitajaid mõõtma. Samal ajal kui üks luges mulle kaks kuud vanast Saarte Häälest ette anekdoote ning ise nende peale naerda lagistas, pikutas teine mammi vaikselt voodis, seljaga minu poole, pilk aknasse suunatud.

Kui järjega tema juurde jõudsin, avastasin, et ta on kramplikult klammerunud oma käekotti. Kuna ta palatinaaber oli mind just oma ülevoolava meeleoluga üles kütnud, tegin veel nalja ja küsisin, kas sa kardad, et palatinaaber M paneb su koti pihta, et sa seda nõnda endaga kaisus hoiad? „Ei, mul on siin pildid,“ avab ta vaikselt kotisuu, kust ilmuvad nähtavale fotod. Piltidel on rõõmsad lapsed ja õnnelikud täiskasvanud, jagamas hetki kooli algusest, sünnipäevadest ning jõuludest. Ja see lõikas mind veidi.

See, kuidas ta neist kinni hoidis ning missuguste kiretute silmadega mulle otsa vaatas, nimetades piltidel olevaid inimesi, jäi mind tõsiselt kriipima. Kui suur võib olla igatsus ja ootus. Ja selle naise juures ei ole minu haiglasoleku ajal käinud ühtegi külalist. Kui vanainimesi saaks lapsendada, võtaksin ta omale vanaemaks.

Kõrvalvoodi mammi tundis aga elust kõvasti rõõmu, sest seesama kaks kuud vana horoskoop lubas talle suurt lotovõitu. „Andke siis teada, kui mu raha kastiautuga saabub“ suskas ta mulle tõsise näoga, kui hakkasin palatist väljuma.

Vahel paisub aga trots, igatsus ja meeleheide nii suureks, et korra olen keset osakonna pikka koridori seisnud ja mõelnud - huvitav, kas inimene on tõesti võimeline end surnuks nutma? See, mis kostus koridori lõpus asuvast palatist, meenutas episoodi mõnest õudusfilmist. Eakas proua istub voodis, röögib nutta ja kisub juukseid peast. Ja nutabki. Ohjeldamatult. Lohutamatult. Kõik siit osakonnast on vist juba proovinud temaga rääkida, rahustanud, kallistanud, aga ei – tema tahab oma pere ja kõik. Õepostist helistati lähedastele, kes vist ilmusid ka haiglasse kohale. Mis temast lõpuks sai, ma kahjuks ei teagi. Aga teadjad kinnitavad, et kurbusesse on võimalik surra küll. Olla nähtud.

On neidki, kes loevad tunde, et koju saada, istuvad, ootavad, kott pakitud, aga järgi kedagi ei tule. Nagu lapsed lasteaias, kelle on nende vanemad maha unustanud. Aga kui helistatakse omadele ja öeldakse, et võite nüüd oma memmele või papale järgi tulla, võib teispool toru kostuda vaid määgimist ja seda, et vannituba on remondis – las ta olla teie juures veel mõni nädal. Perenaine räägib, et teinekord on patsiendid ka osakonnast sellisel moel lihtsalt üritanud jooksu panna, sest pettumuse ja purunenud lootuste kombo saatel võtavad nad jala selga ning pistavad punuma.

*Lisan siia juurde ühe värskema loo järgmisest ehk kliinilise õenduse praktikast, mis on sootuks teisest osakonnast. Palatis on mammi, keda soovib tulla lähedane vaatama. Osakonda astub sisse noorem meesterahvas, teretab viisakalt, astub voodi juurde ja lausub hellalt: „Tere, armas vanaema.“ Surun endas maha selle küünilise murdosa, mis hakkab kohe paranoiliselt ketrama kriminaalseid stsenaariumeid pärandusnäljast, ning suudan ennast veenda, et see oli siiras. Usun, et oligi.