ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Kokkuvõttes oleme ise ka natuke süüdi selles, et tervishoiusektoris napib tööjõudu!"

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

VAHEKOKKUVÕTE

"Vahepeal on täitunud lõviosa praktikatundidest ning vaikselt näen eemal helkimas hoolduspraktika finišijoont. Kuid vahele väike kõrvalepõige. Ühes loengus sõnas õppejõud, et ärge imestage, kuid teid, värskeid ja lootusrikkaid õetudengeid vaadatakse pisut altkulmu ega võeta kohe osakondades omaks. Tundsin, kuidas mo grimasse reguleerivad lihased spasmi tõmbasid ja kulmud juuksepiiri külge kinni haakusid. Mismõttes? Me räägime Eestis valitsevast õdede puudusest, aga ometi jääb kohati mulje, et õeks õppimine on selle valemi kõige kergem osa, sest tõeline tuleproov algab hetkel, mil haigla ustest sisse astud.

Ma rõhutan, et see on ainult minu enda isiklik vaade, aga olgem ausad – isegi meedias on olnud juttu sellest, kuidas meditsiinipersonal peab omavahel kodusõda ning on osakondi, kus suurimaks murdjaks pole mitte patoloogiad, viirused ja bakterid, vaid suhtumine. Õppejõud jätkas oma väidet selgitusega, et „te olete ju natukene ka konkurendid“. Holy Christ on a cracker!

Ma saan aru, mida ta sellega mõtles ja ta ei öelnud midagi valesti. Aga kuidas saab sellist asja üldse olla, et me töötame ühe eesmärgi nimel ja siis KONKUREERIME omavahel. Mille nimel? Kes saab esimesena mädase haava puhtaks ja seotud? Või kes suudab tablette paremini uhmerdada? Või kanüüli kaugemalt veeni sisse visata?

Ma olen selles osas muidugi null-argumenteerija, sest pole kunagi haiglas sel moel töötanud. Aga ma nii hea meelega õpin kõike, mis mul vähegi haiglas õppida lastakse, tänulik iga selgituse, seletuse ja õpetuse eest. Võtan julgesti ja uhkusega omaks teadmise, et selles valdkonnas on KOGU AEG vaja säilitada õpipoisi staatus ning päriselt ma tunnistan, et me saame koolis palju teooriat, aga see ei väljendu kuidagi praktilistes oskustes. Läheb natuke aega enne kui nisanäpust välja kasvad ning kogemus vundamendina alla tuleb.

Ma pean vaimset tervist ja teineteist austavat suhtumist ülimalt oluliseks. Aga vahel olen mõelnud, et praegu kipub see laste ja noorte ninnu-nännutamine minema nii üle piiri, et kohati tundub nagu keegi ei tohiks enam kunagi kogeda ühtegi halba emotsiooni, saada kriitikat ega muud sellist. Mismoodi sellised mannavahused inimesed üldse elus hakkama saavad? Haiglas olles lihtsalt ei tohi iga järsemalt öeldud sõna üle analüüsida, sest muidu on selles keskkonnas väga keeruline hakkama saada. Kui käsil on mingi akuutne olukord ning arst käratab, et too see või teine, KIIRESTI, siis me ei saa põrandale nurka looteasendisse lamama jääda, sest toon, millega meie poole pöörduti, tundus pisut järsk ja ebaviisakas (kookonisse võib tõmbuda pärast, kui aktuune olukord on läbi). AGA! See asi ei ole siiski nii lihtne.

Üks asi on see, kui saadki tööl õigustatud kriitikat ning õpid taluma ka järsemaid toone, mis ei ole tihtipeale kaugeltki mitte isiklikud. Aga kusagilt jookseb piir ning asi muutub lihtsalt süstemaatiliseks uhmerdamiseks ja alandamiseks. Ma ei saa öelda, et olen seda tundnud, aga lugusid liigub ikka tudengite seas (nii mandril kui saarel, kuid muidugi on igal lool alati kaks poolt).

Mõned õed kipuvad unustama, et kuigi tänapäeva elu on teinud suure hüppe edasi, ei sünni tited siiski enamasti siia ilma nii, et skalpell on ühes ja NANDA õendusdiagnooside piibel teises käes. Ja olemegi natuke aega jalus ning koormaks. Nagu tited, kes alles käima õpivad. Aga me õpime. Vähemalt enamus.

Muidugi on ka neid, kes koperdavad igal võimalusel omaenda ego otsa ja arvavad, et nad juba teavad kõike. Kui ukse vahele laekub praktikandist tarkpea, käed puusas, ja teatab, et ta teab ja oskab kõike, siis ma üldse ei imesta kui selline tegelane kiirelt moosiks tehakse.

Samas kui sa tõesti ise oled uudishimulik, asjalik, hea suhtleja ega punu igal võimalikul sammul intriige, võiks iga normaalne inimene eeldada, et temasse suhtutakse normaalselt. Isegi praktikandid ja abiõed ei pea laskma endast üle sõita ainult selle pärast, et nad on haiglaseinte vahel veetnud vähem aega. Endiselt imetlen kõrvalt nende õdede ja arstide tööd, kes suhtlevad patsientidega empaatiliselt ja viisakalt, teevad nalja, tunnevad huvi. Ja samamoodi olen nii tänulik nendele kannatlikele õdedele ja arstidele, kes aitavad mul õppida, vastavad lollidele küsimustele ning ei pea paljuks natukene rohkem juurde rääkida.

Absoluutselt kõik taandub alati inimese enda persoonile. See on töö inimestega ning kui sulle inimesed ei meeldi, siis ega see õdede palk nüüd nii hea ka pole, et teha tööd, mis sulle mingit rõõmu ei paku. Haigla ei ole koht, kus mingit sissisõda pidada ning ladina-ameerika seebikatele konkurentsi pakkuda, sest hullult tahaks loota, et kõik need inimesed on tulnud tööle tahtest inimesi aidata.

Samas tundub, et suhtlemisõpetus võiks ka olla kohustuslik osa med. õppekavast, sest ilmselt on vahel asi ka puudulikus eneseväljendusoskuses. Aga mõni lihtsalt ongi parandamatult kibestunud. Kahju kui nende inimeste pärast suretatakse noortes õdedes (ja ilmselt ka arstides) välja empaatia või üldse tahtmine tervishoiusektoris töötada.

Kokkuvõttes oleme sel moel ise ka natukene süüdi selles, et tervishoiusektoris napib tööjõudu, kui töökeskkond tõstab tõenäosust lõpuks patsiendina lõpetada.

Aga muidu on õendus ikka megaäge. Päriselt ka."