RÄÄGIME SURMAST ⟩ Uskumuste mõju leinaprotsessile

Kristiina Kase. Foto: Erakogu

"Kui keegi oleks mulle neli aastat tagasi öelnud, et lein on võimalus iseennast avastada ja oma elu täiesti uuest kohast üles ehitama hakata, oleksin ta välja naernud ja arvanud, et see pole võimalik," kirjutab veebilehe "Räägime surmast" kaasautor Kristiina Kase.

Kuidas saab millestki valusast sündida midagi head? Kas see pole mitte naiivne ja idealistlik? Päriselus ei näi asjad ju nii käivat. Olles väga suures emotsionaalses valus, puudub jaks ja tihtipeale ka usk näha midagi muud. Puuduvad strateegiad selle kõigega toimetulemiseks. On lihtsalt kohutav valu ja sina selle valu sees.

Ometi juhtus minuga just nii, et elu kõige suuremast valust sündis teekond, mis on mind isiksusena totaalselt muutnud. Tunnen, et esialgu on oluline mitte välja tuua, mis see sündmus oli, sest siis hakkab meie meel võrdlema ja andma hinnanguid, kas see oli tegelikult põhjendatud või mitte. See on lõks, mida soovin vältida. Oluline ei olnud mitte see sündmus, vaid see, mida mina sel hetkel kogesin ning milline on olnud leina avastamise protsess pärast seda.

Pidepunktide kadumine

Minu elus oli olnud väga palju kaotusi ja suuri elumuutusi, kus lein kui kohanemisprotsess oli lõplikult läbi elamata. Ühe sündmuse käigus purskus kogu seni varjul olnud lein minust välja. Olin valus ja suures segaduses: kas see kõik on normaalne ja kust läheb piir leina ning vaimse tervise häire vahel. Ma ei saanud aru, miks ma nii mõtlen või tunnen ning kust selline valu tuli. Varem olin ju sarnaste olukordadega justkui enam-vähem hästi toime tulnud. Mul olid omad strateegiad, mis olid seni toiminud. Kuid sel korral need mind ei aidanud. Kui varem töötas oma tunnete allasurumine, pisendamine või tühistamine hästi, siis enam ei olnud sellest kasu. Kui varem toimis mõtete mujale suunamine täitsa edukalt, siis nüüd oli see võimatu. Kui varem oli selge, kes ma olen ja mida ma siin elus teen, siis nüüd olin täis teadmatust. Ma lihtsalt hõljusin selles valus. Polnud ühtegi pidepunkti, millele toetuda.

Ühel hetkel sündis selles hõljumises teadmine, et pean midagi tegema, kuna tundsin, et lähen vastasel juhul hulluks või suren. Nii kohutavalt halb oli olla iseendaga, oma mõtete ja tunnetega, oma kehas. Ma ei suutnud enam vanamoodi elada. Mitte miski lihtsalt ei toiminud enam: see, kuidas ma maailma või ennast nägin, mida mõtlesin või millesse uskusin, kuidas olin minevikus oma emotsioonidega “hakkama saanud”. Kõik, mida arvasin enda ja elu kohta varem, oli korraga lagunemas. Ma ei näinud muud võimalust, kui hakata kõike senist kahtluse alla seadma ja avastama, kuidas ja mis on päris. Mu suurimaks sooviks oli uurida, miks ma nii mõtlen ja tunnen, milline on “normaalne” lein ja milline mitte ning kuidas sellest kõigest on võimalik üldse välja tulla.

Edasi loe veebilehelt "Räägime surmast".

"Räägime Surmast" on informatiivne veebileht, mis on juba üle aasta toetanud leinajaid ja harinud inimesi surma teemadel. Alguse sai leht saarlase Maris Prisko õe kaotuse põhjal tehtud blogist. Maris tundis, et peab selle kõik endast välja kirjutama, missiooniga et ükski leinaja ei peaks enam tundma sellist üksindust ja infopuudust nagu tema. Tänaseks panustavad veebilehe sisusse, lisaks Marisele ja elulõpu toetajale, samuti saarlasele Jane Kajule, ka lugejad ise. Elu lõpu, surma ja leina teemasid selgitavad lahti erinevate valdkondade spetsialistid ning kogemuslugusid jagavad tavainimesed.