/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
Tallinnas jäi aastavahetusel ametlik ilutulestik ära, ent paugutamiseks läks mõned päevad hiljem ikkagi. Poliitikas. Keskerakond elas üle järjekordse lõhenemise. Üks ütleb selle kohta "pereheitmine", teine ei pea seda korrektseks.
Tõsiasi on aga, et seltskond riigikogu keskerakondlasi eesotsas endise ministri ja Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile mullu partei esimehe valimistel kõva lahingu andnud Tanel Kiigega ilmus 5. jaanuaril pressikonverentsile ja pani parteipiletid lauale.
"Parteipiletid" on muidugi kujundlik väljend, küll aga polnud midagi piltlikku selles, kui pressikonverentsi lõppedes tõusid taustalt sotside liidrid eesotsas esimehe Lauri Läänemetsaga ja panid neljale lahkujale sealsamas roosimärgid rinda. Kaamerad käisid ja salvestasid ahnelt viimaste aastate ehk märgilisimat pööret Eesti sisepoliitikas.
Sotsideks said lisaks Kiigele Ester Karuse, Andre Hanimägi ja Jaak Aab. Kersti Sarapuu ja saarlastele valimistel Keskerakonna "leegionärina" hästi tuntud Enn Eesmaa jätkavad parteitutena. Vähemasti esialgu.
Meenutagem varasemaid lahkumisi
Sündmus oli aasta alguse uudistevaeses õhustikus sedavõrd vägev, et mõni mu kolleeg kippus seda ka lausa aegade suurimaks omataoliseks nimetama. Mina soovitaks siin hobuseid hoida. Seda isegi juhul, kui me liidame sellele juba varem kesktolmu jalgadelt pühkinud riigikogu liikmed Jaanus Karilaidi ja Tõnis Mölderi, kes avastasid endas üleöö isamaalase, ja Maria Jufereva-Skuratovski, kes astus Reformierakonda.
Meenutame natuke Keskerakonna lahkumisi: 1995 – lindiskandaal, 2004 – Edgar Savisaare mõtteline ei Euroopa Liidule, 2011 – Jüri Ratase ebaõnnestunud paleepööre ja Savisaare kättemaks, 2019 – võimuliit EKRE-ga. Kõik need on toonud kaasa pettumusi, tülisid ja suuri lahkumisi.
Niisamuti on mu meelest ekslik ühes Eesti meediamajas tehtud järeldus, kus löödi lahkujate häältesaak kokku ja liideti see sotsidega. No ei käi need asjad nii lihtsalt! Ent lahkumistel saab kindlasti oma mõju olema, eeskätt just kohalikul tasandil.
Saarlased võivad meenutada Keskerakonna kohaliku piirkonna kokkukukkumist pärast ühe kohaliku liidri Kalle Laaneti väljaheitmist 2012. aastal. Kui 2009. aastal sai Keskerakond Kuressaare linnas 21,6% valijate toetuse, häältemagnetiks seesama Laanet, siis 2013. aastal piirduti 8,5 protsendiga, mis andis linnavolikogus vaid ühe koha.
Võib-olla praeguse arengu puhul on Saaremaa üks väheseid piirkondi lisaks Tallinnale, kus Keskerakond oma jõu säilitab, sest juhi valimistel toetati ju Kõlvartit, kes ka võitjaks osutus. Täitsa põnev, mis saab Kiike toetanud Narva piirkonnast. Äkki võtavad sotsid nüüd piirilinnas võimu enda kätte? Teatud arengute juures – miks mitte. Mõnedki viited on, et pealinnas näeb sisepoliitilist ilutuld lähiajal veelgi.
Muutuse mõju on vara hinnata
Muutuse laiemat mõju on tegelikult praegusel hetkel vara hinnata. Kiiremini hakkame nägema seda riigikogu töös, kus kevadise ajaga võrreldes on kümme "aknaalust" ja kokkukuivanud Keskerakonna fraktsioon.
Olen Kõlvartit tema sporditausta tõttu nimetanud võitlejaks. Temas on kahtlemata ka teatud idamaist kavalust. Ei tahaks uskuda, et ta tunnistab end nii lihtsalt lööduks. Samas pealinnakeskseks niiöelda vene parteiks marginaliseerumine lõõmab leegina, millele konkurendid kõvasti hagu alla panevad.