/nginx/o/2024/06/05/16124438t1h1a7b.jpg)
Märtsi algus pakkus ilusaid varakevadisi päikeselisi päevi. Ka ööd olid siis järgemööda selged. Peale kuude viisi kestnud perioodi, kus enamasti oli taevas pilvedega kaetud, tuli looduse rõõmsam pale meeldiva vaheldusena. Eriti uhke oli 3. märtsi öö vastu 4-ndat, kui öötaevas, põhjakaares ja päris kõrgelgi esines ka täiendavaid kaunistusi virmaliste näol.
Möödus veidi üle kahe kuu. Pimenemist peab maiõhtutel mõistagi juba kauem ootama. Kui päris kuu algus välja arvata, siis muutuvad isegi südaööd maikuus aegapidi üha heledamaks – see on üleminek valgetele öödele.
10. mai oli taas kord selge kevadpäev ja ka järgnev öö oli pilvitu, läänetaevas paistis ilus noore Kuu sirp. Pärast kella 23 muutus taevas üha hämaramaks. Ootamatult sigines kõrgele lõunakaarde pikk ja lai punane vööt. Hämarus süvenes ning ida-kagusuunal võis üha enam eristada ka laia rohelist piirkonda. Aegapidi värviliste ribade asukoht ja tugevus muutusid, pikapeale muutus värvilisemaks ka põhjapoolne heledam taevas.