GALERII ⟩ Taksikoera varjendid ja põrutavad äärekivid

Tegin hiljuti väikese teadustöö ja sõitsin Kuressaare linna veloga läbi, Auriga juurest alustasin ja Tuulte Roosis lõpetasin, liikusin peamiselt piki põhitänavaid.

Käisin sellel teel üsna süstemaatiliselt läbi kõik poed, asutused ja muud avalikud kohad ja vaatasin, kuidas rattasõpru seal oodatakse ehk kus, kas ja millised on kohad, kuhu oma raudse sõiduki jätta ja lukustada saab.

Haridusasutusteni ma kahjuks ei jõudnud, küllap oleks ka seal midagi huvitavat vaadata olnud, seega terve linna kohta lõplikke ja kõikehõlmavaid üldistusi teha ei anna, ent teatud tendentse ja järeldusi igatahes teha saan.

Varjend ja veljeväänaja

Kuressaares valdavalt levinud rattahoidja on selline, mida rattasõbrad pigem halvustades nimetavad taksikoera varjendiks või veljeväänajaks ehk siis madal ja ainult jalgratta üht ratast alt kahelt poolt hoidev-toestav raudraam või betoonkoorik. Ratas vajub selle sees oma raskuse all viltu ja jääb pinge alla, betoonhoidja puhul võib ratast veel vastu kiviservi ära kraapida kah. Seda tüüpi rattahoidjat võiks lausa kohaliku kultuuri eripäraks nimetada ja mõneti see ilmselt seda ka on, sest need lahendused ulatuvad vähemalt raudraamide puhul selgelt nõukogude aega. Kahtlustan, et paljud neist, eeskätt just need piludega betoonkoorikud on ka hilisemal ajal paigaldatud põhimõttel, et teistel ümberringi on ka sarnane asi kasutuses, ju see siis õige asi on. Sellise rattahoidja külge on ratast üsna keeruline lukustada – maadligi kummardamine, eriti teiste rataste vahel, on ebamugav ja enamik lukke võimaldab siis vaid ühe ratta kinni panna. Moodsamatel ratastel aga on velgedel sekundiga avatavad kiirkinnitused, seega näiteks esirattast lukustatud velo saab pätt soovi korral mõne hetkega kaasa haarata.

Mina isiklikult väldin oma ratta panekut sellistesse hoidjatesse, kui see vähegi võimalik on, pigem otsin mingi saleda puu või liiklusmärgi posti, mille külge U-lukk kinnitada. Võibolla see kraapimise-väänamise asi mind niiväga ei häirigi, aga korralikult lukku võiks oma ratta ju ikka panna. Võimalik, et ses osas on kuressaarlased vähem murelikud, enamus ehk ei lukustagi oma jalgratast ja seega minusuguste häiritus pole üldse mingi teemagi?

Stiilsed, kuid ebapraktilised

Kaasaegsemad ehitised, eriti viimase 5 aasta jooksul kerkinud, on moodsamalt varustatud. Neil on enamasti kandilised rattakõrgused raamid, mille külge on mugav ratast toetada ja lukustada. Neid pean ma väga mugavaks, turvaliseks ja ka ilusaks. Kõrgeimad punktid annan siinkohal Magaziini poele, neil on veel korralik katus ka rattahoidjate kohal! Värskelt avatud Lidl on sama tubli, ka WOW keskust saan kiita.

Omaette stiiliga on keskväljaku uuenduse käigus paigaldatud disainhoidjad. Stiililt toredad, aga praktilisuse mõttes minu jaoks pigem ebaõnnestunud. Betoonpätsike all ja ratta lenksust kitsam raamide vahe tähendab, et ratast tuleb üsna kõrgele-kaugele enda ees upitada, et see sinna "kammi" vahele ära sokutada. Kui mina, täisjõus mees, pean seda ebamugavaks ja juba pingutust nõudvaks, siis mismoodi näiteks memmed-taadid sellega hakkama saavad? Ja vaadates neid musti ovaale sellel kõrgusel, kuskohast ratta lenksud peaks läbi mahtuma, siis sealt on rattahoidjaid kõvasti kraabitud ja värv maha tulnud – see tähendab, et inimesed on ka oma rattaid üksjagu rüüstanud. Ükspäev nägin, et keegi oli oma naisteratta sellise hoidja kõrval seina äärde vihmaveetoru külge pannud – ilmselt see oli mugavam.

Olles elanud pool elu Tartus ja mõne korra ka välismaal käinud, on mul tekkinud teatavad ootused rattasõidu infrastruktuurile. Rattaga sõitmiseks mõeldud kohad võiksid olla siledad ja sujuvad, ka ristmikel. Ratast peaks saama lukustada asutuse välisukse lähedale, toetatuna ja lukustatuna raamist. Rattahoiu- ja lukustuse raamid vajavad teatud mõõte, et olla universaalselt mugavad. Rattahoidja raami kõrgus maapinnast ca 80 cm, ka laius vähemalt 80 cm (alla selle on naisterattaid kehv toestada), rattahoidjate ristivahe vähemalt 1 m, et hoidjat saaks mugavalt kahelt poolt kasutada ja oleks ruumi oma ratast paigutada, lukustada ja ära võtta ka siis, kui kõik kohad ümberringi on hõivatud.

Mu juttu võib võtta tarbetu virisemisena – on ju ratturid liikvel ja saavad hakkama ja mingit sorti rattaelu on siin käinud ju sajandi jagu vähemalt. Kuivõrd minu arust lähtub meie väliruumi ja tänavate kujundus sõiduautodest ning ratastega seonduva kohta teevad meie riigis otsuseid valdavalt inimesed, kelle lemmikliikumisvahend on auto, siis ongi paljudel raske mõista, millest üldse jutt on. Empaatia ehk võime teise inimese silmade läbi maailma tajuda tekib kõige kergemini endale mõistetavate kogemuste läbi. Võibolla ongi siis hea tuua rattamaailma kohta võrdlusi autokasutuse näitel, sest autosõiduga on ühiskond kõvasti rohkem kursis kui rattaga liiklemisega.

Ebamugavad äärekivid

Igal ristmikul ratturit põrutavad (ka madalad) äärekivid on näiteks samaväärne sellega, kui ka autodele oleks ristmikele tehtud nn lamava politseiniku kujulised künnised ehk need, mis auto garanteeritult läbi raputavad, kui kiiremini kui 20 km/h sõidad. Ja just sedasi igal ristmikul, iga 100 m takka. Mitu päeva sellist nalja kannatataks, enne kui hangude ja tõrvikutega paremat elu nõudma tuldaks?

Nn veljeväänaja-rattahoidja analoogiks aga võiks olla see, kui parklate äärekivid oleks valdavalt 15 cm kõrged. Enamik autosid kraabiks selliste otsa oma põrkeraudu – päris ära ehk ei lõhuks, aga häiriks ja ehmataks juhti iga kord. Ja liiga tiheda rattaparkla analoog on ka automaailmas sama – sõiduautode laius jääb üldjuhul paari meetri lähedale ning ajapikku on parkimiskohtade standardlaius kasvanud 2,4...2,5 meetri pealt 2,6...2,7 meetrini, et oleks mugav kasutada. Nõme parkla oleks aga selline, kus koha laius on näiteks hoopis 2,3 m – autod mahuvad kõrvuti ära ning kui väga vaikselt ust avada ja ettevaatlikult kõhtu sisse tõmmates välja imbuda, siis parklat kasutada justkui saaks ka, aga mis elu ja kasutusmugavus see oleks?

Lõpetaksin positiivsel noodil. Tallinna tänava suhteliselt värske rekonstrueerimine on olnud minu arust Kuressaare rattaliikluse suur õnnestumine. Ilus, avar, kaunilt ja vaheldusrikkalt haljastatud, ülejäänud liiklusest selgelt eraldatud kergliiklustee põhitänava ääres, kuhu mahuvad ära nii ratturid kui jalutajad. Kui Kuressaare teiste tänavate korrastamine liiguks ka sarnases suunas, siis võiks siia linna ju päris ilus tulevik saabuda.