Leida-Marie Leedo 103: rõõmsalt edasi!

"Väga hea, tunne on niivõrd armas. Ma ei saa üldse aru, et ma olen 103, kas ma olen ikka?" küsis Leida vastu pärimise peale, mis tunne on olla 103-aastane.

Päike säras ja Leida säras samuti. Leida ongi selline helge inimene. Igal kolmapäeval koguneb tema kodus palvegrupp ja seda juba 45 aastat.

"Tulevad kokku ja kõik on rõõmsad ja õnnelikud," ütles Leida ja lisas, et ta ise peab neile ikka eeskujuks olema.

"Kui sa ise eeskuju ei näita, siis ei saa ka külalistelt seda oodata. Ise pead näitama valgust, ka usurahvale," tõdes Leida.

Sünnipäeva puhul oli palvegrupis rohkem inimesi, kui Leida oskas oodata – üle 20. Loeti Piiblit, lauldi vanu kirikulaule, palvetati ning oldi rõõmsad ja tänulikud.

"Jumal on andnud päevi nii palju ja armastust ja ilu nii palju, kui Jumal on andnud seda nüüd vanas eas veel, peab sellega rahul olema," lausus Leida.

Ka tervise üle ei saa ta oma sõnul kurta. "Ma olen oma eluga nii rahul, et mul on tervist," sõnas ta.

Vaid jalad annavad vanusest rohkem märku ja sellepärast kasutab ta rulaatorit.

"Hommikul, kui tõusen, vaatan ikka, et toad korda saavad, et maja korda saab. Siis on rõõm elada puhtas toas. Kui on tarvis, siis käin poereisi ära. Kui ma viitsin, siis ma teen, kui ei viitsi, siis ei tee. Ma olen enesega rahul," kirjeldas Leida oma argipäevi.

Igal pühapäeval käib ta ikka Siioni kirikus ja kui teda mõnikord seal ei ole, siis on ta enda sõnul mõnes teises koguduses.

"Ma logeleda ei taha, ikka Jumala sõna juures käia," ütles Leida. Kirikus hakkas ta juba lapsena koos emaga käima. Siis elasid nad maal, Valjala vallas Veeriku külas, kus olid pikad vahemaad, aga ikka sai kirikus käidud.

Leidal oli viisteist õde-venda, tema oli vanuselt viies. Talle endale sündis 11 last ja nüüd on järeltulijaid juba viis põlve.