REPORTAAŽ ⟩ JK Saarepiiga võidukas punt – omamoodi Tuhkatriinu-lugu

Kaheksandat aastat kooskäiva, sadu väravaid löönud ja mitmeid liigavõite taskusse pannud JK Saarepiiga tüdrukud hoiavad saare naiste mainet jalgpallis kõrgel. Kes on need vinged piigad ja mis on nende edu võti?

On 23. septembri õhtu, kell on pool seitse. Oleme sõitnud külla jalgpalliklubi Saarepiiga tüdrukutele, kes parajasti koos treenerite Margus ja Kateriin Kuusega Leisi staadionil palli kõksivad. Täpselt nagu igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Aga tänane trenn ei ole tavapärane. Seda seepärast, et veel eile (22.09 – toim) madistas JK Saarepiiga võistkond Saue JK U16 võistkonnaga, naastes koju 14 : 3 võiduga, mistõttu vajatakse nüüd puhkust.

"Kas me päris trenni teeme, aga midagi me teeme," ütles treener Margus Kuusk, kui nädalake tagasi uurisin, kas võime külla tulla. Ja siin me nüüd oleme. Ilm on ilus, päike paistab, õhk sügiseselt jahe ja niiske.

Ajakirjanikke nähes jätavad tüdrukud treeneri märguande peale palli rahule ja rivistuvad üles. "Ajakirjanikele tervist!" tervitavad piigad meid rõõmsalt, ise pisut punastades.

Eva Kätliin Leidas, Melissa Rei, Meele Kelder, Grete Kundikov, Erika Viil, Emma Liisi Leidas, Kätrin Kuuder, Karolin Kuuder. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Olles pea iga nädal teinud Saarte Häälde uudiseid JK Saarepiiga ülekaalukatest võitudest küll kodumurul Leisis, küll mandril, on tore neid viimaks ka oma silmaga näha. Ülesrivistatud kaheksa heas vormis, ilusat, rõõmsat ja pisut häbelikku neidu lasevad ajakirjanikuga esialgu rääkida treeneril.

Pisut tausta avades räägib Margus, et läinud aasta 1. oktoobril oma ametlikku 10. juubeliaastat tähistanud JK Saarepiiga sai alguse tegelikult juba 2010. aastal. Selle ajaga on tema käe alt läbi käinud ja Saarepiiga eest mänginud ligi sadakond tüdrukut. "Need tüdrukud on meie pensionisammas, kui nemad profilepingud saavad, siis me võime töölt ära minna," ütleb Margus, viidates enda kõrval olevale rivile. Võidukas tiim on koos mänginud tänaseks juba rohkem kui seitse aastat.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Seda kuuldes mõõdan tüdrukuid pilguga, saades kiiresti rehkendades aru, et mängima on hakatud ikka väga pisikeste tirtsudena. Täpselt nii ka on. Valdav osa tiimist õpib praegu Orissaare gümnaasiumi 8. ja 9. klassides, olles treeninguid alustanud juba 1.-2. klassis. Kas see ongi edu võti? Kasvada üles jalgpallistaadionil? Võib ka nii öelda, sest nende tüdrukute kohusetunne ja treeningutes osalemine on treeneri sõnul maksimaalne.

"Kõik klubid kadestavad, et meil käivad tüdrukud kogu aeg trennis – aga ma olen neile andnud kaks varianti: kas mängivad või ei mängi," lausub Margus. Treeneri sõnul see ju ongi kogu asja võlu – kui tahad kuskile jõuda, pead pingutama. "On nii?" pöördub Margus tüdrukute poole. Neiud noogutavad sõnakuulelikult.

Foto: Allikas: jalgpall.ee/Kujundus: Liina Õun

Ja kusagile on nad juba jõudnud ka. Nimelt on lisaks paljudele ühistele mänguvõitudele kaks JK Saarepiiga tüdrukut, Melissa Rei ja Kätrin Kuuder valitud ka Eesti koondisesse ning juba septembri lõpus sõidetakse koondisega Albaaniasse Eesti eest mängima.

Samuti on koondisesärgi selga tõmmanud Meele Kelder, kes täpselt aasta tagasi osales samal turniiril. Eestit on esindanud ka võistkonna noorim, Emma Liisi Leidas, kes koos Melissaga esindasid Eestit Balti turniiril.

Ehk siis pea pooled on koondises või selle piirimail. Jalgpallivõhikuna uurin treenerilt, mida selleks üldse tegema peab, et koondisesse saada. Küllap tahavad sinna paljud? "Pead pallile pihta saama," muigab Margus minu võhiklikkuse peale. "Mõistagi peab ka jalgpalli reegleid teadma – et käega ei tohi jne," jätkab ta. Tüdrukud naeravad.

SILMA ALL SIRGUNUD. Treener Margus Kuusk alustas Saarepiiga praeguse tiimiga juba rohkem kui seitse aastat tagasi. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Rääkides tõsiselt, tunnistab Margus, et ühe klubi jaoks on suur asi, kui kedagi koondisesse valitakse. "Eks sinna tahavad väga paljud tüdrukud, peab oskama silma jääda."

Tiimitunne viib võidule

Kui uurida Saarepiiga praeguselt tuumiktiimilt, kes tänagi kohale tulnud on, mis neile jalgpalli ja JK Saarepiiga juures meeldib, jääb kõlama, et kõige rohkem meeldib tüdrukutele tiimitunne ja võistkonna ühtsus.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Kui me ühtsed poleks, siis poleks midagi," ütleb Melissa Rei. Melissa liitus kunagi klubiga treeneri kutsel. "Mul ei olnud üldse plaani jalgpalli mängima minna, läksin jooksma lihtsalt," mäletab Melissa, kes tänaseks on tiimi üks parimatest väravaküttidest.

"Väga tore on alati trenni tulla, sest kõik on toredad – nii treenerid kui tiimiliikmed –, alati aitavad, kui on mingi mure, toetavad, kui midagi läks valesti," lisab Eva Kätliin Leidas. Evagi mängib jalgpalli juba 2. klassist saati ja on läbi aegade klubi parim väravakütt. Samuti on olnud ta ka mitmeid aastaid liigade parim väravakütt, kuid koondisekutset veel pole saanud. "Eks tuleb ka tema hetk," ütleb treener.

Kuna saarepiigad eelistavad esineda rohkem palliplatsil kui ajakirjaniku ja fotograafi ees, kes neid veel filmib ka, aitab treener Margus neiud pingelisest olukorrast välja.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Tore lugu on ka Emmal, meie pesamunal, kes tuli väljaku äärde vanema õe Eva mängimist vaatama ja aina korrutas: "Ma ootan nii kangesti seda aega, kui ma saan ka jalgpalli mängima hakata!"," meenutab Margus. "Mulle meeldis joosta, aga üksi on igav, palli järgi hoopis huvitavam," lisab Emma Liisi Leidas siiski ka omalt poolt.

Järjekordne liigavõit, mis JK Saarepiigal kindlalt taskus juba enne viimaseid mänge, annab tüdrukute sõnul neile hea tunde. Ka mitmel varasemal aastal on Saarepiigad liigasid võitnud. Nii umbes neljal-viiel korral. Kaotused on olnud napilt ühepunktised.

"Üks aasta, kui me liigavõidust ilma jäime, oli näiteks siis, kui tüdrukud olid veel pisemad – nad on praegu ka pisikesed muidugi –, aga siis nad olid umbes pool meetrit lühemad, Tallinna tüdrukud olid neist oluliselt pikemad," meenutab treener.

Viimane liigavõit tuli Saarepiigale eelmisel hooajal. Kui eelmisel aastal olid tüdrukutel põnevad mängud, siis sel aastal ei olnud. "Samad vastased, mis eelmisel aastal, tulemused hoopis teised," räägib Margus, viidates kordi suuremale väravasaagile. "Võit on hea, aga tahaks magusamat, sellist viimase hetke."

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tüdrukud on Margusega nõus. Punktide järgi on saarepiigad sel aastal küll juba viis mängu enne liiga lõppu võitjad, ent Marguse sõnul oli juba varem mängupildi järgi aru saada, et kui nüüd kaotama peaks, pole tegu vastase tugevuse, vaid oma lohakusega.

"Kas te vahel kaotate ka?" küsin. "Kahjuks ei," vastab Margus, ent siiski tuleb talle meelde viimane valus tunne Pärnu Summer Cupi finaalis, kui mängiti Pärnu JK Vapruse vastu. "Kui ise ära ei löö, lüüakse sulle," ütleb Margus, tõdedes, et ka neid hetki on vaja, et veel paremaks saada. "Jalgpallimäng on nagu väike elu, mis kestab 90 minutit – on rõõmud, mured, valud – kui oled jalgpallis edukas, oled elus ka."

Tüdrukuid on treeninud ja võidule aidanud lisaks Margusele tema abikaasa Kateriin Kuusk, kes oma koolituselt ja oskustelt on Marguse sõnul üks maakonna tugevamaid tegijaid. Tänagi on Kateriin koos pisitütar Amanda Mariega väljakul kohal. Kuna Kateriin nagu teisedki saarepiigad ise väga lobisema ei kipu, teeb Margus selle töö ära. "Tänu Kateriinile Saarepiiga tegelikult üldse alguse sai," jutustab Margus, pannes abikaasa muigama ning punastama.

Kateriin Kuusk Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Kateriin mängis varem naiste meistriliigas mitme võistkonna eest, olles mitme tiimi parim mängija," jagub Margusel kiidusõnu veelgi. Kateriin on mänginud nii FC Kuressaare, Viljandi Tuleviku, Pärnu JK kui ka Saarepiiga eest. Sel aastal mängis Kateriin naiste rahvaliigas Pärnu Vapruse eest.

Hobikorras tippude treener

Margus Kuusk ise alustas jalgpallitreenerina 2005. aastal, pannes kokku FC Kuressaare naiskonna, mida tänaseks enam pole. Saarepiigade treenimisega ja võistlema viimisega tegelevad Margus ja Kateriin vabast tahtest, hobikorras.

Igapäevaselt töötab Margus Elisa tehnikuna, olles abiks kogu Saaremaa Elisa klientidele alates Sõrve tipust kuni Kuivastuni, nagu ta ise ütleb. Oma tööandjale on Margus taevani tänulik aja eest, mis tal on vahel ka töö ajast lubatud panustada jalgpallitüdrukute heaks, et võistlustele sõita.

"Elisas öeldakse nii kenasti – töö ei tohi segada hobi," ütleb Margus, lisades, et mõistagi kehtib see juhul, kui inimesel on kohusetunne ja töö saab ka tehtud. Kuna tegu on hobiga, pole Saarepiigal ka rohkem võistlusgruppe.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Selleks, et klubi suuremaks ajada, on vaja lisaks ajale ka paremaid tingimusi," märgib Margus, viidates Leisi staadionile, mis jalgpallivõõrale inimesele tundub küll kena sile roheline plats ja väravadki on olemas, ent profitasemel mänguks on siiski vaja väljakut parendada, lisaks kunstmuru ja talveks sisetingimusi.

"Me oleme igal aastal mõelnud lõpetada, sest talvel pole kuskil treenida, aga siis kuidagi ikka läheb edasi," tunnistab Margus.

Talveperioodil treenib Saarepiiga enamasti Orissaares, ent selleks talveks neil seal aegu ei ole. "Eks hakkame Pärnus käima kord nädalas," ütleb Margus. Seda sai praktiseeritud juba eelmisel talvel paar korda.

Peagi Kuressaares valmivasse jalgpallihalli tüdrukud harjutama arvatavasti ei saa. Miks, seda treener, vaatamata minu pikale pinnimisele, kommenteerida ei soovi. "Jätaksin selle arvamuse enda teada," sõnab ta vaid.

SUUR JA VÄIKE SAAREPIIGA. Treener Kateriin Kuusk koos pisitütre Amanda Marie Kuusega, kes jalgpallipisiku emapiimaga kaasa saanud. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tagasi rõõmsamatele teemadele minnes uurin, mis on vutipiigade endi edasised eesmärgid. Kuhu nad jõuda tahavad? "Välismaale mängima!" ütlevad tüdrukud nagu ühest suust, pidades silmas eelkõige koondisesse pääsemist. "Tahaksin ka välismaale, aga ma ei tea," ütleb ka Eva tagasihoidlikult, mispeale treener tüdrukut kohe ergutama asub: "Eva, ole enesekindlam, sinus on niipalju peidus!"

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tüdrukud on ülekuulamisest ilmselgelt tüdinenud ning kibelevad mängima. Ka õhk läheb üha jahedamaks ja lühikestes jalgpallipükstes säärtele ilmub kananahk.

"Väljakule!" hõikab Margus ja lased tüdrukud koos Kateriiniga taas palli kõksima. Selga tõmmatakse kaht erinevat värvi vestid, pannakse paika korrektne asetus ja hakatakse võidu palli taga ajama.

Margus räägib tüdrukuid mängimas vaadates veel, et kui liigades mängides on tavaliselt alati märgata liidreid, kes teevad sisuliselt üksi mängu ära, siis Saarepiigas on teistmoodi. Neid, kes väravaid ei löö, on Saarepiiga naiskonnas üksikuid.

"Peale eilset (22.09 – toim) mängu on Eva ja Emma mõlemad väravalööjate edetabelis esikohal, 45 väravaga, Melissa kolmandal 35 väravaga, Camillal, keda täna siin pole, on 21 väravat ja Saral, kes nüüd Tallinna läks, 16 väravat," loetleb Margus.

"Teist niisugust punti kokku panna pole võimalik," lisab ta, pidades tüdrukute edu omamoodi Tuhkatriinu-looks, kus piigad vaatamata ideaaltingimuste puudumisele end oma kohusetundega võidule viivad.

Mõistagi on selles suur osa ka treeneril. Margus räägib, kuidas ta aeg-ajalt võistlustel teiste treeneritega suheldes kuuleb, et trenni tehakse viis korda nädalas, kunstmurul või jalgpallihallis, ent ikka kaotatakse.

"Mina midagi kergelt ei anna – siin on olnud palju pisaraid –, ütlengi, et kas teevad trenni selleks, et jõuda kuskile või me ei tee üldse trenni, mul muuks aega pole," on Margus konkreetne.