MAA ELU ⟩ Majahoidja Leelo lubab pensile minnes hakata lakke sülitama

Kolmkümmend aastat Aste asulas heakorda loonud Leelo Nõukas paneb detsembris 82-aastasena ameti maha.

Küsimusele, mida ta koju jäädes tegema hakkab, vastab Leelo, et hakkab lakke sülitama. “Naised ka siin küsivad, et Leelo, mis sa tegema hakkad, ja ma siis neile niimoodi vastan.”

Jõudeolekut füüsilise tööga harjunud naine pelgama ei pea. Nagu paljudel Aste inimesetel, aitab Leelol vormi hoida aiamaal toimetamine. Ülemeelik vastus küsijatele kõneleb Leelo huumorimeelest, mille naine on enda arvates vanaisalt saanud.

Leelo kasvas üles Tartumaal Mäksal, kus voolab Emajõgi ja asub Agali järv. Astesse tõi Tartus aiandust õppinud naise tulevane abikaasa 1962. aastal. Erialast tööd Astes leida ei õnnestunud ning Leelo hakkas tööle Aste juveelitehases.

“Olin kuldaja, poleerija ja oksüdeerija,” loetleb ta. Edasi pani juveelitehase direktor Enn Rettau Leelo majavalitsejaks.

32 aastat staaži

Eesti iseseisvumise alguses andis juveelitehas elamud üle Kuressaare vallale. “Läksin Pulga Tiia, vallavanema jutule ja tema ütles, et võta omale töölised ja vormistame su tööle heakorra peale,” jutustab Leelo.

Astes vohas korralik võsa. Raiuda ja niita tuli algatuseks kõvasti, tehnikat ei olnud. Asula vahel niideti hein ära vikatitega, tööpäev algas mõnikord hommikul kell neli.

“Mu ema ütles, et tee alati natuke rohkem, kui sinu käest nõutakse, ja mina olengi selline inimene,” räägib Leelo, kes on Astes heakorra eest hoolitsenud nüüd juba 32 aastat.

Kui ilm vähegi lubab, Leelo riisub ja koristab. Veel eelmisel talvel lükkas lund. “Mul oli lasteaed ju ära rookida. Suured sahad tulevad ka, aga aknaalused ja teerajad peavad kella seitsmeks hommikul puhtad olema,” räägib Leelo. “Siis saab ikka kuue ja poole kuue ajal tööle mindud.”

Heakorra eest seismine ei tähenda kahjuks ainult koristamist ja lumelükkamist. Pahandust teevad noored, kelle soov silma paista läheb üle vandaalitsemiseks.

Roppused värvi alla

Kaks varateismelist tüdrukut sodisid Aste bussiootepaviljoni seintele roppusi nii sõnas kui pildis. Saaremaa Haldus kaalub tellistest bussipaviljoni asendamist pleksiklaasist katusealusega, mis maksab üle 8500 euro.

Lugu jõudis järjega Kaarma kogukonnakogu päevakorda. Seal leiti, et bussipeatuse asendamine läbipaistva katusealusega ei lahenda probleemi põhjusi ega välista sellegi lõhkumist. 10–15 inimest, kes iga päev bussipeatust kasutab, ei mahuks väikese katuse alla ära.

ASTE OOTEPAVILJONI roppused kattis Leelo värske värvikihiga ning vähemalt praegu näeb kõik ilus ja puhas välja. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Lugu päädis esialgu sellega, et Leelo kattis ootepaviljoni roppused värske värvikihiga ning vähemalt praegu näeb kõik ilus ja puhas välja.

Heakorratöötajana näeb Leelo sirgumas Astes kolmandat põlvkonda noori. “Igasuguseid on olnud,” sõnab ta. “Ralliti autodega ja muru tõmmati segamini. Need, kes 15–20 aastat tagasi huligaansust tegid, need on nüüd kõik ise isad.”

Joomamehi on asulas aastatega vähemaks jäänud. “Joodikud on enamuses ära surnud, üks leiti surnult lausa põõsa alt. Minu töömees tuli üks hommik tööle ja ütles: “Näe, surnud. Surnud mis surnud.”.”

Noored poisid nillivad Leelo sõnul joomameeste ümber. Mehed ostavad poistele suitsu, aga sellega asi ei piirdu. “Narkotsi panevad meil siin poisid, sel aastal käis narkokoer, üks poiss saadi kätte ka,” räägib Leelo. Tänapäeva noored tarbivad väga usinasti ka mokatubakat, bussipeatuses vedeleb väljasülitatud padjakesi alatasa. “Eks nad seal istuvad ja sülitavad. See on tänapäev, mitte midagi ei ole teha.”

Kõigele vaatamata Leelo naudib Astes elamist. “Olen siin juba 60 aastat elanud, kogu aeg ühesainsas majas, ühes ja samas korteris," lausub ta. Aste elamutest lülitati keskküte välja juba aastaid tagasi, igaüks kütab nagu saab. "Mina panin omale soojapuhuri. Kõik minu aknad avanevad päikese poole, väga sooja tuba ma ei tahagi."

Leelo abikaasa puhkab juba kolmkümmend aastat mulla all. Tema kolmest lapsest kaks elavad pealinnas, üks on kahjuks surnud.

Teeb silmad ette nii mõnelegi noorele

Leelo on Saaremaa Halduse kõige suurema staažiga heakorratöötaja. Töösse suhtumisega teeb ta silmad ette nii mõnelegi noorele. Astes on kõik hoolitsetud. Eriti südamelähedane on Leelole Aste lasteaed. Seal ta kraabib peaaegu igal hommikul ja õhtul.

Uuel inimesel, keda me siin plaanime tööle võtta, tuleb täita väga suured kingad. Iga tööandja tahaks endale rohkem selliseid töötajaid nagu Leelo.

Uue hooldustöötaja kuulutus ripub üleval nädala lõpuni, kümmekond inimest on saatnud oma CV. Seega leidub soovijaid päris palju, kuid ennekõike sõltub soovijate hulk sellest, et piirkond asub Kuressaare lähedal ja siin elab rohkem rahvast. Kui me suvel otsisime Mustjalga töötajat, siis saime null avaldust. Hiljuti otsisime Leisi töötajat ja seal esitati kolm-neli avaldust.

Ainer Tiitson

Saaremaa Halduse juhataja