VIDEO ⟩ Roolipiiga Heljo Kaubi ikka traktoriroolis: "Käed olid villis ja verised, kui koju sain..."

Traktoriga põllule: Roolipiiga Heljo Kaubil on selle aasta "külimaa" juba haritud, kuid traktorirooli istumine toob talle ikka naeratuse näole. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Pöidel, mitte kaugel Oti mõisast toimetab Põlde talus elurõõmus perenaine Heljo Kaubi (neiuna Sink). Kuigi eluaastaid on tal kogunenud juba üle kaheksakümne, keerab ta ise põllul traktorirooli ja sõidab autoga. Loomapidamisest on ta siiski loobunud, rõõmu pakuvad nüüd vaid kanad.

Ajaloolise Põlde talu ostis Oti mõisalt Heljo vanaisa. Naine rõhutab, et tema elab Veere küla asumaadel ja tema õuel olevad mõisaaegsed hooned on kõik kaitse all, midagi ta nende juures teha ei tohi, vaid isa ehitatud elumaja on kaitse alt väljas. Varem oli looduskaitse all ka suur pappel, aga see murdus õnneks pooleks.

Isa oli sõjas. Heljol oli kaks venda, tema lastest kõige vanem. Koolis käis ta Tornimäel, kuhu oli kaks kilomeetrit. Seal lõpetas ta seitse klassi. “Eks ma koolis üks jäänikas olin, tohi rääkidagi,” tunnistab Heljo muigamisi.

Juba esimeses klassis jättis ta kodutööd tegemata, vaid matemaatikaülesanded lahendas ära. Kuu aja pärast jäi ta tädile vahele, kui see küsis, kuidas koolist pole midagi õppida antud.

Veel seletanud ta teistele klassis tahvli ees, et vene keelt pole vaja õppida. Klassi tulnud õpetaja saatis ta selle eest tunni ajaks nurka seisma. Selliseid lollusi tegi Heljo enda sõnul ikka ja jälle, lõpuks pandi ta kahe poisi vahele istuma.

Kooli kõrvalt aitas ta ema, nagu jaksas. Juba kaheksa-aastaselt riisus hoburehaga kõrrepõldu. “Igavene vana märahobune oli. Õhta ma kallistasin teda ja ütlesin, et nüüd on minu elu läbi, ma pean kooli minema – ma pole ju teadnud, mis seal tehakse,” meenutab Heljo, kuidas ta kaheksa-aastaseks saades kooli pidi minema.

Hiljem oli ta viljalõikaja peal, mida vedas kaks hobust, sest see oli raske töö. Seega sai Heljo juba varakult põllumasinatega tuttavaks. Rullimine ja äestamine olid ka rasked tööd, päeva eest pidi hobuste järel astuma.

Põlde talu traktorid rivis: Suuremad tööd teeb Heljo ära uue masinaga, aga vanad on ka endiselt sõidukorras. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Mootorrattaga oli lugu nii, et sõidetud ta sai, aga ratast seisma enam ei saanud. “Siit üle põldude lehmalauda veetorude taga sain viimaks seisma,” meenutab Heljo oma esimest rattasõitu. Ratas oli vendade oma.

Seitsmendas klassis pidi ta mõneks ajaks koolist ära jääma ning kodu ja vendade eest hoolitsema, sest ema saadeti Moskvasse põllumajandusnäitusele preemiareisile. Seetõttu läks ta ka kooli lõpupeole alles siis, kui kodus tööd tehtud.

Pärast kooli lõpetamist jäi tüdruk koju, sest ema oli kolhoosilt vanasse lauta võtnud sead kasvatada ja tema aitas ema. “Mul on nii selgelt meeles, et kui oli kolhoosi Üksmeel esimene koosolek, siis meil oli kodus söögiks hernesupp,” imestab Heljo, mis kõik lapsele mällu jäi. Tema ema ei tahtnud algul kolhoosi minna, aga hiljem aeti ikka, sunniga.

Käsisaega tuli neil metsas majapalkisid saagida ja hobusega välja vedada.

“Naera-naera, küll ma sulle teen!”

Nagu paljud noored, ei tahtnud temagi kolhoosi jääda ja läks hoopis Läätsale tööle. Graafiku järgi öö ja päev tööl, siis vaba. Elas ta see aeg linnas. “Eriti hull oli, kui sa pidid elusale angerjale sõrme suhu panema ja sealt vere välja pigistama, aga ära tegin? See aeg oli angerjat palju,” räägib Heljo. Tema tädimees tõi igal hommikul merest kausitäie angerjaid.

“Mul omal on ka kaluriload. Abikaasa kartis merd, ma käisin naabrimehega merel, oma küttis see aeg sauna. Aruanded tuli ka teha, aga kalad saime endale. Ükskõik kus paned,” sõnab ta.

Heljo ja lindid: Kui omal traktorist jõud enam üle ei käinud, kutsus ta mehed põllule appi, aga seda juhtus harva. Talvise remondi tegi ta ikka ise ära. Foto: Erakogu

“Traktoristiametiga oli nii, et me olime kolhoosis käsitöölised, korjasime põllul kivisid plaadi peale. Traktorist vaatas kabiinist välja ja naeris meid. Ma ütlesin talle, et naera-naera, küll ma sulle teen, lähen ise kursustele,” meenutab Heljo.

Algul pidi ta saama Kõrkverre Paemäele kalatööstusesse tädi juurde raamatupidajaks. Kalju Leo oli neil esimees ja Leo ütles, et mingu ta peale traktoristide kursustele, sest “praktika” oli Heljol kõva.

Koos ühe teise tüdrukuga “ketrasid” nad salaja võetud traktori maa sisse, kui traktorist oli koju sööma läinud. Nii sügavale, et pärast toodi koondisest Heljo sõnul mitu “jossi”, et traktor välja kiskuda. Pealekauba õnnestus tal järve taga traktor rabaauku ajada.

Kolhoosipidu Vältal: Meestega koos töötades tuli vahel ka õllekappa kergitada. Fotol meeste keskel istuv Heljo tunnistab, et pildil parempoolne mees jäi siis, kui tema koju läks, laua alla puhkama. Foto: Erakogu

Kursused olid linnas ametikoolis ja kestsid kolm kuud. “Tuli selgeks saada – ma olin seal ju ainuke naine meeste seas. Mina lugesin ja õppisin, mehed lasid kottlohinal,” räägib Heljo.

Heljo ja hobune: Endakasvatatud hobustega on Heljo Kaubi käinud võistlustel ja saanud sealt ka auhindu. Foto: Erakogu

“Kord oli nii, et Saikla mees pidi kõrgsurvepumpa vastama – pole teadnud. Ma hakkasin naerma, siis pani Lakkur (õpetaja – toim) mind vastama, ma vuristasin kõik maha. Lakkur ütles siis poisile, et sa pane kleit selga, Helju paneb pikad püksid jalga,” naerab ta kursusi meenutades.

Heljole anti 3. liik ja saadeti Roomassaarest diislikütet tooma. Kombaini peale Heljo ei läinud, sest kartis odratolmu.

Seda teadis ta varasemast, sest neil peksti kodus ka aurugarnituuriga vilja.

Talvel pidid nad ise traktorit remontima. Esimene traktor, mis Heljole anti, oli tema sõnul jääaukus kinni, sakslane RS-09, mida tuli kohe remontima hakata. Hiljem anti talle linttraktor T-54, seejärel T-74.

“See oli igavene rägistis, kärts-mürts läks. Lõpuks oli mul T-150, seda ma käisin Taeblast uuena toomas. Väinatammi peal jäi rool kinni, mingi tehniline viga oli külges. Käed olid villis ja verised, kui koju sain, arvasin, et seda ma küll enam ei kiputa,” räägib Heljo.

Belarusist ei teadnud ta enne midagi, kui künnivõistlustel tuli selle rooli istuda.

“Ma panin umbes ühe käigu sisse ja löristasin minema. Saaremaal olin esimene. Ader istus hästi järgi, mul pole ader umbe läinud. Kui vabariigis olid künnivõistlused, jäi mul pool punkti esikohast puudu,” kahetseb Heljo veel tagantjärele.

Tema abikaasa Lembit oli samuti traktorist. Koos käidi näiteks teedelt lund lükkamas. Tööpäevad olid pikad, seetõttu olid lapsed nädala sees Uuemõisas lasteaias, laupäevaks tulid koju.

Pulmapäev: Heljo ja Lembitu ühise elutee algus. Foto: Erakogu

“Neil kahel poisil oli seal lõbus elu ja paras grupp koos. Üks lõpetas pärast Vigala ja teine oli Kuressaares tööstuskoolis, aga traktori peal nad pole kaua olnud, läksid linna,” kiidab Heljo poegasid.

Naine nagu orkester, aga kooris ei laulnud

Heljo ja hobune: Endakasvatatud hobustega on Heljo Kaubi käinud võistlustel ja saanud sealt ka auhindu. Foto: Erakogu

Töö kõrvalt kasvatati lehmi ja sigu. Lisaks käis Heljo endakasvatatud sealiha müümas ning omakasvatatud hobustega on ta käinud näitustel. Veel juhtis ta ametiühingut ja Välta osakonna peod olid tema organiseerida. Olid lõikuspeod, kivikoristuspidu ja traktorite ülevaatuspidu, kõik need korraldas ta Välta osakonna ruumides. “Näitlemist ja laulukoori ma ise pole teinud, ma tahtsin ikka tööd teha,” ütleb ta.

Hea töö eest anti talle autoostuluba – Niva. “See oli vist esimene siinkandis ja sellega oli veel nii, et mul polnud kohe raha võtta, aga kätte ta saime. Pärast oli teine Niva veel ja nüüd on olnud mitu Berlingot. Niva hinda ma ei mäleta, aga bensiin maksis 9 kopikat liiter,” lausub Heljo.

Traktoriga künnab ta siiamaani. “Mul on randaal ja uus külvik. Külimaad on vilja all kolmekümne hektari ringis, saak läheb Baltic Agrole, kes annab seemne ja väetised.”

Heljo usub, et tema on roolipiigadest viimane, kes veel rooli istub. Hobusega kündmise kõrval on traktor tema meelest lausa naljategu.

Igal laupäeval teeb Heljo sauna. Pood ja klubi on Tornimäel. Aastalõpuloosiga võitis ta rahvamaja üritustele aastaks tasuta piletid kahele. “Ei jõua enam,” muheleb ta sülle sadanud kultuuriuputuse üle.

Külavanem Heljo: “Kas ma olen siis loll?”

See ei olnud siiski näitemängus, kui Heljo enda sõnul UFO-ga kohtus, kes tuli piki kraaviäärt, valgusti käes. Hirmu ta tulnukat nähes ei tundnud.

Heljo on ka külavanem. Kui küsin, kas see on raske amet, ütleb Heljo: “Külavanemast ma tahan lahti saada. Teised ütlevad, et nad pole lollid, et külavanemaks hakkavad, kas ma olen siis loll? Olen ametis olnud 1997. aastast saati. Algul oli kaks küla, ma ütlesin teise ära, sest igaüks tahab ju omamoodi teha. Jaanipäeval oleme tule ääres, Roobakast käisid taidlejad. Küll nad mind kuulavad, kuhu nad pääsevad...”

Kuidas parim naistraktorist Moskvas Lenini köögis käis

“Sain üleliidulise autasu, esimese naistraktoristi Paša Angelina büsti, seda jurakat andis koju tassida.

Kujuga kaasnes reis Moskvasse ja 300 rubla preemiat.

Ma ütlesin, et ma pole koolis vene keelt õppinud, ma ei lähe. Anti tõlk kaasa. Käisin Lenini köökis, tal olid kole külmad kõrged toad. Seda kohta, kus kosmonaute üles lennutati, näidati.

Kolm päeva olin Moskvas, aga kole palju anti süüa seenetoitu, ma seda ei söönud. Tallinnast helistasin koju, et pange mulle nüüd kena toit keema, seelik kukub juba maha. Kokku oli meid 30 riigist,” pajatab Heljo oma Moskva reisist.

Heljo ja "Jurakas": Auhinnaks saadud Paša Angelina büsti Moskvast koju toomisega oli ikka tükk tegemist. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

​​