Esiteks muidugi sõbranje, soovitavalt koguni mitmuses... Naisterahvad ju kõik. Võimalik, et kuuldustel sedasorti meesterahvastest, kellega saaks vahel ka tõeliselt olulistest asjadest sõnakese juttu puhuda, on mõningane tõepõhi all, aga ma pole ju mingi plikake ning sedasorti ilmaime on minul ihusilmaga nägemata. Keegi kunagi kusagil ehk tõesti on kohanud. Aga kindlasti mitte Saaremaal.
Järgmiseks sedasorti kuldsete kätega naisolevused, kellega on saavutatud sellisel tasemel teineteise mõistmine, et see väärib eesliidet “ihu-” – nagu näiteks ihuõmbleja. Kui lugeja ei ole just moodsast põlvkonnast, kes hilbu peale paari seljas käimist internetis maha müüb ja selle asemele kaks uut ostab, siis on võimalik, et ta on õmblejatest kuulnud ja võib-olla mõnd isegi näinud. Mul on vändaga Singeri masin muide kodus olemas, aga ajad on ju nii moodsaks läinud, et lapselastest nagamannid arvasid pikalt, et ma narrin neid, kui ma neile selle agregaadi otstarvet selgitasin. Mis on muidugi kivi mu isiklikku kapsaaeda, et ma sellised tütred üles olen kasvatanud, kelle järeltulijad usuvad, et õmmelda oskavad tänapäeval ainult hiinlased ja sellekski on tingimata vaja terve tehas ehitada.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)