/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Veel enne seda, kui Trumpist eelmine kord president sai ja ma teda televiisorist nägema juhtusin, painas mind kummaline ja naeruväärne déjà-vu. Naeruväärne sellepärast, et loomulikult on välistatud, et ma selle porgandikarva kehkenpüksiga kuskil kohtuda oleks saanud. Kuigi mulle oli teada, et lisaks kinnisvara kokkuajamisele oli ta hooaegade kaupa ka tõsieluseepides esinenud, ei olnud ma neid seepe ju kindlasti näinud.
Kui tema lennukas tukk ja kapriisselt kokkusurutud musihuuled peatselt ka arvuti vallutasid (kindlasti olete isegi itsitanud nende billions-and-billions-and-billions klippide üle, siis hakkas see déjà-vu mind juba pehmelt öeldes närvi ajama. Kui ma sellest lõpuks kadund Väudurile (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) iitsatada julgesin, siis jõllitas see mind nagu mõistuse kaotanut ja lõpuks kohmas: “Joo vähem!” Mis on muidugi absurdne etteheide, aga kriitilistes situatsioonides pole püksikandjailt ju erilist vaimunõtkust mõtet oodatagi.