PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Mis te selle vaba ajaga peale hakkate?

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Mitte ei tule meelde, kas ma teile sellest ka olen rääkinud, et kadund Väudur (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) ei kiirustanud kunagi. Ta ise põhjendas seda nii, et Muhus (kust ta meil teatavasti pärit oli) on hinnas kiire pööruga näitsikud, kellest saavad kiire pööruga emandad, ja vastukaaluks on muhulastest mehed “aeglaselt kokku pandud”. Mis väljendub selles, et kõik toimingud kaalutakse põhjalikult läbi, enne kui asja kallale asutakse, ning toimetatakse tasa ja targu.

Vähemalt Väuduri näite puhul võin ma kinnitada, et tihti võttis tal adraseadmine kordi rohkem aega kui kündmine. Ma pean siin muidugi silmas kündmist ülekantud tähenduses, sest kahjuks jäi mul see nägemata, kuidas Väudur adrakurgi hoiab. Või siis õnneks, sest ilmselt oleks ta vao lõppu jõudnud sügiseks ja minu närvikava on sedasorti uimerdamise pealtvaatamiseks ütleme, et liiga habras. Ühe korra olen ma siiski olnud tunnistajaks, kuidas Väudurile kiired pöörud sisse tulid – nii kiired, et ma ilmapeal ei usuks, kui ise poleks näinud. Juhtus see hea mitukümmend aastat tagasi.

Tegemist pidi olema juuni algusega. Peale mitmenädalast nõidumist, mis käis alati naeruväärsete rituaalide saatel. Nende hulka kuulus mind eriti närvi ajanud keeld minna garaažile lähemale kui kümme sammu senikaua, kuni jaaniõlle käib (sellepärast, et “naise vari käärimist seisu ei paneks” ja et “vale silm kibet sisse ei ajaks” – no ütle lolli!). Lõpuks oli see mant kõik õllekehasse villitud. Ja viimaseks paariks nädalaks enne jaani saatis Väudur õlle tuukrikooli ehk riputas kaevu. Ta oli isegi õllekehale selle tuukrikiivri vaateakna peale joonistanud. Täiskasvanud mees!