/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
1996. aastal tuli pankrotistunud kalakasvanduses töö kaotanud Marika Jürisson Kudjape kalmistule lehti riisuma. Ei osanud tollal 40-aastane naine mõeldagi, et jääb kalmistuvahi ametisse aastakümneteks, pensionieani ja pealegi.
Teade, et kõrgharidusega inimene on hakanud kalmistu leheriisujaks, tegi Marika tuttavad nõutuks. “Osa küsis, et kas sa paremat tööd ei leia, surnuaed on ju nii õudne koht,” meenutab Marika. Aastad aga möödusid ja pikapeale ei teinud enam keegi kalmistutööst numbrit.
/nginx/o/2024/11/01/16459448t1hdc1b.jpg)
Palka maksti kalmistul vähe, aga kodus kasvas kaks last. Marika käis põhitöö kõrvalt vabadel päevadel piimakombinaadis piimapulbrit pakkimas. Lisateenistus pidi kestma ühe suve, aga kestis kolm suve ja üks suvi kestis kaheksa kuud.
“Siis oli lõssipulbril tohutu hea minek. Piimaautod suurte tsisternidega mandrilt muudkui tulid ja meie pidime need tsisternitäied öö jooksul kõik pulbriks kuumutama," räägib Marika. Töösuhe piimakombinaadiga lõppes sel proosalisel põhjusel, et see töö sai lihtsalt otsa.
/nginx/o/2024/11/01/16459347t1h33b8.jpg)
Marika Jürisson
Sündinud 27. oktoobril 1956 Leisi külanõukogus Orissaare rajoonis
HARIDUS
- Pamma Algkool 1964–1969
- Leisi Keskkool 1969–1975
- Eesti Põllumajanduse Akadeemia, zooinsener 1976–1982
TÖÖ
- Kingissepa Kalakombinaat 1975–1976
- Kalurikolhoos Saare Kalur 1982–1991
- AS Baltic Sea Food 1991–1996
- AS Saare Kommunaal 1996–2006
- Kuressaare Linnamajandus 2006–2023
- Saaremaa Haldus 2023...
Sissetuleku mõttes pole kalmistuvahi amet tänagi tulus, kuid see-eest väga meeldiv. “Füüsiline töö ja värske õhk. Siin kasvavad suured ilusad elupuud. Inimesed toovad haudadele kõige ilusamaid puid ja põõsaid – täielik botaanikaaed,” tõdeb Marika. “Minu kolleeg Vilve Pors ütleb ikka, et oleme õhtuks väsinud, aga õnnelikud.”
Peatselt saab Marikal Kudjape kalmistul töötatud 28 aastat. Sellega ületab ta omaaegse Kudjape kalmistu ülevaataja Ida Lõhmuse ajastut, mis kestis 26 aastat. Ida elas Kudjape kalmistuvahi majas. Lapsi tal polnud ja nüüd puhkab ta Kudjape kalmistul oma õe kõrval.
Ida Lõhmus oli legendaarne tegelane, kellest ikka veel räägitakse. Kui Marikat tuntakse püsivalt heatujulise inimesena, siis Ida suhtus oma rolli kroonulikumalt.
Kudjape kalmistu ülevaataja ametist lahkudes kirjutas ta kalmisturaamatusse: “Lõpetan oma ametikoha tegevuse, kus olen töötanud 1. maist 1948 kuni 1974 aasta 8. juunini ja olen seni sängitanud mulda ajavahemikul 2255 laipa.”
Arvestades, et keskmiselt toimub Kudjapel aastas üle saja matuse, ligineb Marika ajal läbiviidud matuste arv kolmele tuhandele.
/nginx/o/2024/11/01/16459400t1hca9e.jpg)
Purtsa tüdruk õppis Pammas ja Leisis
Purtsa külast pärit Marika sündis 27. oktoobril 1956. aastal Leisi haiglas. Purtsa küla saatis tol ajal riiukukkedest noakangelaste pärast halb maine. Selle küllap et liialdatud kuvandi pärast salgasid mõned Purtsast pärit naisterahvad oma päritolu maha.
Oma esimese liikuvate silmadega nuku sai Marika Leisi tarbijate kooperatiivi kauplusest. Seal töötas müüjana Vaari Jõgi, laevakapten Tiit Jõgi ema, Marika ristiema. “Ju ma siis nii ainiti sinna riiuli poole vaatasin, et kui hakkasime poest ära minema, siis Vaari läks ja võttis riiulilt selle nuku ja andis mulle,” jutustab ta. “See jäi meelde eluks ajaks.”
Neli esimest klassi lõpetas Marika Pamma koolis. Järgnesid Leisi keskkool ja internaadielu kuni keskkooli lõpuni. Veel tagantjärele tunneb Marika internaadile mõeldes heldimust. Seal pakuti lastele elu parimat magushaput kapsast, mida tegi Naadi Peeters. Sama naine, kes oli ämmaemandana Marika ilmale aidanud.
Neil aastatel korraldas Eesti Televisoon “Horoskoobi” lauluvõistlust, mille populaarsemaid laule teadis peast ka iga koolilaps. Internaadis pidasid lapsed tubadevahelist mälumänguvõistlust, millele haagiti külge ka muid asju. Näiteks tuli kooli saalis esitada üks laul.
Suuremad tüdrukud utsitasid laulma ka Marika, kes käis siis 5. klassis. Marika kandis ette Kustas Kikerpuu kirjutatud sõnadega laulu “Korraks vaid”. Toreda viisiga armastuslaul, kuid 5. klassi tüdrukule esitamiseks sobimatu. Marika laulis kõik salmid ja refrääni kohusetundlikult lõpuni.
/nginx/o/2024/11/01/16459407t1h6714.jpg)
/nginx/o/2024/11/01/16459420t1h19b6.jpg)
Kooli direktor Endel Noor istus žüriis ja vaatas tüdrukule otsa sellise pilguga, et laps, lõpeta nüüd ära, see laul ei sobi sulle!
“Mul on see pilk veel praegugi meeles,” sõnab Marika. Seda enam, et tema sõbranna Marianne kandis ette Pilvi Üllaste lastelaulu “Kiisu läks kõndima”.
Miks siis Marika ikkagi sellise täiskasvanute laulu valis? “Vist ikka sellepärast, et “Horoskoobi” laulud olid nii populaarsed. Lastele meeldisid need ka, suu ammuli, ootasime teleka ees seda “Horoskoopi”. Need laulud jäid pähe, neid sai kogu aeg kuulatud.”
Leisi kant meeldib Marikale kõige rohkem siiani. Leisi kooli kunagised õpilased tervitavad üksteist ka siis, kui nad ei ole ühest klassist või lennust. “Kui ikka näo ära tunneme Kuressaare linnas, siis ütleme tere.”
Kudjapele ühtegi Marika klassikaaslast maetud ei ole, aga kooliajast mäletab ta kahte traagilist lugu. Üks koolikaaslane hukkus mootorrattaõnnetuses ja teise viis haigus.
/nginx/o/2024/11/01/16459418t1h0c3e.jpg)
Pärisisa ütles esimesed sõnad alles pulmas
Marika kasvas üles kolmelapselises peres. Oma pärisisaga pole ta päevagi koos elanud. Juba pisikesena sai Marika endale kasuisa. “Arvet Torn hakkas mind kasvatama teisest eluaastast ja teda ma nimetangi oma isaks.”
Nii nagu praegu, jäi Purtsa küla ääremaaks ka nõukogude ajal. Seal ei ole kunagi kauplust olnud ega sõitnud sealt läbi liinibuss. Kasuisa Arvet oli küla kiirabi ja surnuvedaja ning Pamma poest külanaistele leiva tooja.
/nginx/o/2024/11/01/16459349t1h9c09.jpg)
Kaheksandast eluaastast oli Marika oma noorema venna Haraldi lapsehoidjaks. “Vanaema meil ei olnud ja lasteaias me ei käinud. Ema käis tööl, keegi pidi ju last hoidma.”
Kõik suved 5.–11. klassini töötas Marika Karja sovhoosis nagu teisedki Purtsa küla lapsed. Põhiliselt rassiti heinatööl. Purtsas oli ka sajapealine lehmafarm ja sigala, kus Marika ema töötas. “Tahtsime ise raha teenida,” põhjendab Marika, miks laste suved sovhoosis rügamise peale kulusid.
Kuni esimese abieluni kandis Marika ema perekonnanime Ader. Seetõttu koolis tihtipeale ei teatudki, et Ilmo ja Harald Torn olid tema poolvennad, pereliikmed.
Marika bioloogiline isa Eduard Kruusmägi töötas bussijuhina. “Bussis nägin teda palju, sest ta sõitis ka Leisist Pammasse. Teadsin, kes ta on, ema ei süstinud minusse mitte kunagi vaenu tema vastu.”
Pärast keskkooli lõpetamist 1975. aastal hakkas Marika tööle Pidula kalakasvanduses. Aasta pärast suunas Saare Kalur noore naise EPA-sse (Eesti Põllumajanduse Akadeemia – toim) õppima. “Öeldi et kaua sa ikka leivalabidaga kaladele toitu segad, mine vaata ilma ka.”
/nginx/o/2024/11/01/16459397t1h8d41.jpg)
Marika lõpetas kõrgkooli 1982. aastal, see oli Eestis esimene lend zooinsenere. Ülikooli ajal 1979. aastal abiellus ta Kärla kandi mehe Arvet Põlluäärega, kes õppis agronoomiks. “Pärisisa tuli oma abikaasaga minu pulma ja ütles mulle elu jooksul esimesed sõnad: palju õnne, Marika.”
/nginx/o/2024/11/01/16459459t1he497.jpg)
Marika räägib seda lugu Kudjape kalmistul Eduardi hauaplatsist mõnikümmend meetrit eemal. “Pidin oma isaks alati märkima Eduard Kruusmägi, aga tegelikult ma tahtsin kirjutada Arvet Aksel Torn.” 2009. aastal peetud Tornide suguvõsa kokkutulekule tuli üle 200 inimese. Arvetit enam elus ei ole, Marika ema Silvi Torn on praegu 88-aastane.
“Esimesest abielust sündis kolm last. Mu esimene tita suri 1982. aastal kahekuuselt, samal ajal, kui ma lõpetasin diplomitööd,” räägib Marika. Tüdruk maeti Mõnnuste surnuaiale oma vanavanemate hauaplatsile. 1984. aastal sündis perre poeg Harri ja 1986. aastal tütar Eeva.
/nginx/o/2024/11/01/16459401t1h0d91.jpg)
Pärast EPA lõpetamist läks Marika tagasi Pidula kalakasvandusse. Suvel tähendas see tööd Karujärvel sumpkalakasvanduses, kus kasvatati merevarude taastamiseks siiakala. Kalakasvanduse töö lõppes 1996. aastal, kui soomlane, kes rentis Saare Kalurilt kolme kalakasvandust, ajas kogu kupatuse oma varifirmaga pankrotti.
/nginx/o/2024/11/01/16459479t1h4e46.jpg)
2003. aastal abiellus Marika teist korda. Tema uus mees Aivo Jürisson suhtub Marika lastesse kui enda omadesse. “Meil on kärgpere, kokku viis last ja üksteist lapselast.”
Ehkki linnas on neil korter, elab Marika koos mehega Muratsis. “Tegime endale kodu abikaasa vanematelt päranduseks saadud suvilast. Seal näed iga kuusepuu all ilusat maja, peateel sõites ei saa ju arugi, mis uhkeid elamisi Muratsi täis on."
/nginx/o/2024/11/01/16459403t1hc6b4.jpg)
/nginx/o/2024/11/01/16459404t1hd951.jpg)
Koos abikaasaga, kellele meeldivad saared, on Marika käinud muu hulgas Jaapanis, Austraalias ja Uus-Meremaal. “Jaapanisse jääkski, nad on täiesti teistsugused inimesed,” tõdeb ta.
2010. aastast laulab Marika naiskooris Piret. Talle meeldib ka joonistada ja sugupuud uurida. “Natuke teen käsitööd ja kodus on maasikapeenar ja mõni lill ka,” sõnab ta.
/nginx/o/2024/11/01/16459405t1hb256.png)