:format(webp)/nginx/o/2023/12/29/15804663t1h6cac.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/21/15900819t1h2a9e.jpg)
"Endale ei oska kohe midagi soovida. Aga Saarte Hääle lugejale kingitagu kõike seda, mida raha eest ei saa. Minuga juhtus vahepeal nii, et sündis enneaegne. Ei vedanud täis mitte üheksa kuud, vaid kaheksa. Siis olin sunnitud Muhust korraks Tallinnas käima," kirjutab muhulane Villu Kangur, näitleja, luuletaja ja stsenarist ning Muhu Lalli Tooma talu peremees.
Poleks eales osanud arvata, et alates aprilli algusest pole mul endisesse linnakodusse asja olnud. Ei isutanud ka. Aga näe, õnnestus pooleteise nädala peale kõik kokku pakkida: ühe sõbrakese raamatuesitlus, teise juubel, "EnsV" aastavahetuse osa telesalvestus, paar hambaarstikülastust, mõned töised kohtumised, üks jõulupidu jne. Nüüd on Lalli Tooma Villu jälle kodus tagasi ja tal ei ole punakuuelt vist midagi vaja. Sest kõik hea tuleb ise!
Kogu see õnnetulv hakkas pihta juba novembri keskel. Kaasmuhulane Tõun viis mu Kuressaarde oma plaadiesitlusele. Koju Lallile jõudsin Irena kingitud teeseenega. Olin ammu endale sellist tahtnud. Sest vanavanaemal Tupenurme Saarel ju elas selline koduloom. Novembri lõpus oli mul aga sünnipäev. Mõtlesin et veedan selle koerte ja kassiga. Aga siis kutsus Tõun mu õhtuks taas külla. Tegid koos Jaanus Nõgistoga imetabase üllatuse ja mängisid-laulsid vaid mulle.
Vahetasime Irenaga tatikakasvatusmuljeid. Ja kurtsin, et sellele oleks suuremat kodu vaja. Sellist kraaniga, nagu neil. Aga paar päeva hiljem panin hommikuse bussiga Pärnusse klassikokkutulekule. Seal viisid jalad mind joonelt kaubakuuri. Ning intuitiivselt õige leti ette. Sellelt vahtis vastu viimane selline purk, nagu tahtsin. Mõtlesin, et jama lugu – kuidas ma lähen klassikokkutulekule, kaheksaliitrine anum kaasas? Aga järgmisel hommikul avati pood kell 10 ja buss Muhusse väljus samuti kell 10. Mõtlesin, et jääb vist ära, tellin internetist.
Kui Pärnu bussijaamast uuesti möödusin, tundsin aga põiepakitsust. Jõudis kohale, et olen juba maakas mis maakas. Oleksin pidanud bussis või poes ära käima. Sest linnas ju iga nuka taha ei sirista. Ei olevat viisakas!
Abitus on tõepoolest õpitav!
Vibutasin kaarti, et peldikurauad lahti läheks. Klassika. 50 senti võttis maha, aga võre ei avanenud. Astusin siis üle. Kas teate mis: peldikus tekkivat head mõtted? Tekkisidki. Et kui juba on bussijaam, kus on peldik, äkki on seal ka hoiukapp? Oligi.
Niisiis poodi tagasi. Ostsin tatikamaja ära. Aga hiidsuure poekoti nurka jäi just nii 2 cm vaba ruumi. Mõtlesin, et võtaks ka juustualuse, lükiks sinna vahele. Siis pakendita klaasnõu kotis ei loksuks. Aga inimene on ju ihne. Õige mul seda vaja! Võin juustu Muhus ka taldriku pealt süüa.
Panin oma klaaspurgiga bussijaama suunas. Foori taga seistes turgatas aga pähe, et pidin endale veel sigaretivaru muretsema. Tagasi samas suunas! Toidupoodi sisenedes vahtis mulle vastu… täpselt sama juustualus. Ainult et rohkem kui poole kallim. Noh, ostsin ploki sigarette ja… panin uuesti sinna, kust purgi ostsin. Ahnuse pärast võtsin siis ka selle juustualuse. Nüüd anum kotis enam ei loksunud.
Uuesti bussijaama. Ise mõtlesin, et olen kasudega koos. Aga kapp vajas kaheeurost. Bussijaama puhvetisse. Jõin ühe kohvi. Tagasi sain vajaliku mündi. Panin koti kappi. Uks sulgus, raha kukkus alla aga… võtit kätte ei saanud. Kurinahk! Sularaha ka enam polnud. Ei viitsinud kompsuga lähima pangaaparaadini loivata. Passisin, kes ostaks midagi sularahas. Maksin tema eest kaardiga. Sain paberraha. Vahetasin müntideks.
Teine kapp sulgus valutult. Võti taskus, tunnen… taas kusehäda. Mõtlesin, et kannatan lähima kohvikuni. Sest äkki rauad jälle ei avane. Teel sinna nägin silti "Juuksur". Astusin sisse. "Oi, täna pole meil küll vaba aega! Aga üle tee töötab kolleeg. Küsige temalt." Panin üle tee. Umbes 20 minti hiljem väljusin poole nooremana. Nüüd võisin õhtuni kohvi lakkuda ja kusta, kus aga tahtsin. Sest olin pambust lahti ja sügelevast parukast ka. Ikkagi kaheksa kuud vohanud.
Järgmiseks keskpäevaks olin kenasti kodus Muhus tagasi. Kaasas klassiõdede ja -vendade kallid, kerge pohmell ning teeseene uus kodu. Enne õuele sisenemist kusesin aga mõnuga oma aida taha. Vibutada või pilusse lasta polnud midagi vaja, ainult raputada.
Kodurahu on parim kingitus
Noh, siis käisin Liival lapsepõlvesõber Antsu sünnal, siis tulid külla Allan Noormets ja Gert Kiiler, siis Gerda Kordemets ja Jaanus Kulli, siis lõikas Heli Säre Muhu loomakliinikus meie Lumi kõrva alt hematoomi ära ja traageldas sõbra lesta nii ilusasti kokku, et rätsep ei tee ka nii head tööd.
Ja siis ootaski ees Tallinna reis. Seisan mina Viru Keskuses lifti ees. Vajutan nuppu. Ei tule saatan alla. Äkki tuli kustus. Mõistsin, et kõrvallift käis juba ära. Aga teisel korrusel ootas kohe peldik. Vibutasin kaarti. Vahtisin klaasust. Ei avanenud. Äkki saan aru, et kõrvalpilu on juba lahti. Hakkasin sisenema, aga hilja, lõi kinni. Vibutasin uuesti kaarti.
Kui Tõnu Oja raamatuesitluselt tulin, läks buss Viru terminalis nina alt ära. Kusagile vaja ju korraks sooja minna. Läksin kaubamaja Toidumaailma. Seal vahtisid mulle õlleletis vastu traatkorgiga õllepudelid. Mida oli plaan samal õhtul internetist tellida, et seenevedelik Muhus sinna ümber villida. Ostsin kohe ära. Mis sellest, et see on üks kallimaid toidupoode. Aga mul on nüüd tõesti vist kõik eluks vajalik olemas. Eriti vaba aega! Seda viimast soovin teilegi. Maaka tööd ei lõppevat kunagi, aga… jõuluajal leidke seda aega, et pühad oma armsatega veeta…
Mina panen nüüd suures linnas parandatud hammastega verivorsti. Aga oi pagan… kallis jõuluvana, kui sa mulle midagi Toomale tooma peaksid, siis palun kõrvitsasalatit. Selle unustasin. Muu on muhulasel kõik olemas. Ja eriti hea, et see mahub ära hinge!