LIISA LINNA ⟩ Avalikku huvi ei tohi tuletada näilikust massilisest toetusest

Liisa Linna. Foto: Advokaadibüroo LIVERTE

"Rahvahääletustel on riigi poliitikas kaasarääkimisel kahtlemata oma koht, ent kohaliku keskkonna planeerimisel on taunimist väärt võrrelda poolt- ja vastuhäälte arvu," kirjutab advokaadibüroo LIVERTE vandeadvokaat/partner Liisa Linna, kogukonna volitatud esindaja Tahula biogaasijaama planeeringumenetluses.

20. märtsi Saarte Häälest saime lugeda, kuidas Tahula biogaasijaama arendust asus toetama suisa pool tuhat isikut. Vallavalitsus ei varja küll seda, et poolthääli kogunes üle kogu Saaremaa ning et vastase leer piirdub peamiselt ümberkaudsete külade elanikega.

Paljudel tekib selle peale kindlasti küsimus, kas detailplaneeringu menetluses loevad ka kaugema rahva hääled ning kas kohalike arvamusel on rohkem kaalu.

Planeerimise üheks põhimõtteks on huvide tasakaalustamise ja lõimimise põhimõte. Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse.

Avalik huvi ja erahuvi

Avalik huvi on planeerimise kontekstis näiteks riiklik huvi rohepöördeks ja keskkonnasõbralikuks energiatootmiseks. Samuti läheb avaliku huvi alla ka regionaalne huvi taaskasutada Saaremaa farmides tekkivat sõnnikut ja tagada jätkusuutlik põllumajandus. Ka kohalikud huvid võivad olla avalikud, ent inimestel, kelle omandit ja elukeskkonda planeeritav arendus mõjutab, on erahuvi – isiklik puutumus planeeritavaga. Isegi kui puudutatud isikuid on mitmeid, ei tähenda see, et erahuvidest moodustub avalik huvi. Äraspidine erahuvi on muidugi ka arendajal endal – planeeritavaga oma kinnisasja väärindada ja oma ettevõtlusvabadust rakendada.

Avalike ja erahuvide tasakaalustamiseks on seadus ette näinud aga juhise – kohalikku huvi väljendav planeering peab lähtuma eelkõige kohalikest huvidest ja olema kooskõlas riiklikke huve väljendava planeeringuga. Sealjuures tuleb lähtuda ka teisest olulisest planeerimise põhimõttest – elukeskkonna parendamise põhimõttest.

Planeeringuga tuleb luua eeldused kasutajasõbraliku ja turvalise elukeskkonna ning kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks, säilitades olemasolevaid väärtusi.

Seadusandja mõte on olnud see, et mida detailsem on planeering, seda olulisem on justnimelt planeeringuala ning selle mõjuala elanike õiguste ja huvide tagamine.

On selge, et alati kõik lahendused kõigile ei sobi ning ka piirkonna elanike huvid võivad tihtipeale vastanduda. On inimesi, kes ei jõua ära oodata uue tehase avamist oma külas, et sinna töökoht saada, ning inimesi, kes tehase kerkimisel on sunnitud oma kodud odavalt maha müüma, sest lõhnahäiringud, müra ja hirm õnnetuste ees muudavad sealse elu talumatuks.

Huvide kaalumisel ei tohi aga kunagi kalduda häälte kokkulugemisele. Rahvahääletustel on riigi poliitikas kaasarääkimisel kahtlemata oma koht, ent kohaliku keskkonna planeerimisel on taunimist väärt võrrelda poolt- ja vastuhäälte arvu. Avalikku huvi ei saa ega tohi tuletada ilmselgelt näilikust massilisest toetusest. Tegemist on häbitu demagoogiavõttega – argumentum ad populum, millega üritatakse luua üldise hoiaku ja enamuse arvamuse muljet.

Oleks otsustajail tarkust!

Siinkohal meenub halenaljakas katse Saare Wind Energy meretuulepargi hoonestusloa menetlusest, kus kohalike elanike suurt poolehoidu sooviti tõestada praami peal reisijate küsitlemisega.

Küsitlus tulnuks korraldada nende elanike ja maaomanike hulgas, kelle kodu aknasse meretuulepark hakkab paistma ning kelle hoovist võimsad tuulepargi elektritrassid läbi viiakse. Sellise küsitluse tulemus poleks aga tuuletööstusettevõttele meelt mööda olnud.

Lõppsõna ja kaalutluse õigus jääb igatahes otsustajale.

Kaaluma peab, milline huvi ja väärtus vajab rohkem kaitset. Heaks mõõdupuuks väärtuste kaalumisel detailplaneeringu menetluses on üldplaneeringud. Üldplaneeringutes kajastuvad kogukondade, äriettevõtete, keskkonnaorganisatsioonide ning muude huvigruppide vahelised kokkulepped. Neid kokkuleppeid peab järgima nii kohalik omavalitsus ise kui ka kõik maaomanikud oma kinnistute kasutamisel ja eelkõige ehitustegevuses.

Kui üldplaneering on liiga leebe ja mingeid tingimusi ette ei kirjuta, võibki igaüks oma maatükil seadusega lubatu piires teha, mida soovib. Selline anarhia, kus üksteisega ei arvestata, kus keskkonna kaitse ja miljöö säilitamine pole kõigi jaoks tähtsad ning ülimaks väärtuseks peetakse näilist rikkust – mida uhkem ja suurem maja, seda kõvem tegija! –, ei ole aga ühiskonnale sobilik.

Oleks otsustajal ometi piisavalt tarkust ja julgust teha aus ja läbipaistev otsus!