/nginx/o/2019/02/11/11780776t1h0b33.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/01/11833808t1h5c19.jpg)
10 aastat tagasi kaebasid Kuressaare vanas arestimajas rootsi kardinate taga istunud mehed sealsete tingimuste üle suisa Euroopa Inimõiguste Kohtule. Tänapäeval ei tohiks siinses kinnimajas viibijatel mitte ühtegi kaebust olla.
LUUBI ALL: Arestimajas süüakse restoranitoitu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arestimaja on selline paik, kuhu suur osa inimestest tõenäoliselt kunagi ei satu. Kuressaare uus pääste- ja politseimaja avati juba rohkem kui kuus aastat tagasi, ometi pole arestimaja avalikkusele veel näidatud. Saarte Hääl otsustas selle vea parandada.
Kuressaare arestimajja saabumine on täiesti anonüümne. Mitte kedagi ei viida raudus kätega üle õue, nii et kõik üle tee bussijaamas parasjagu näiteks Tallinna bussi ootavad inimesed näeksid, kellega tegu on. “Diskreetsus on oluline,” kinnitab Kuressaare politseijaoskonna arestimaja juhtivpolitseinik Aare Allik, kes lehemeestele majas lahkesti ekskursiooni teeb.
Vahemärkusena tuleb täpsustada, et arestimajja saabujaid on mitut liiki. Esiteks kahtlustatavana või vahistatuna kinnipeetud. Teiseks väärteokorras kinnipeetud või kohtus karistuseks aresti saanud. Kolmandaks kainestusmaja kliendid.
Politseiauto sõidab esmalt sisse suurtest lükandustest, jõudes aiaga ümbritsetud õueossa, kust läheb uks otse arestimaja eestuppa.
Arvelevõtt ja ülevaatus
See on koht, kus saabunu tuvastatakse, n-ö arvele võetakse ja läbi vaadatakse. Kõike seda juhendab arestimaja spetsialist, kelletaolisi Kuressaares töötab viis. Allik rõhutab kohe alguses üht peamist arestimaja reeglit: “Spetsialist ei jää kinnipeetavaga kunagi kahekesi.”
Alati on juures mõni politseinik. Seda eelkõige turvakaalutlustel. Vastuvõturuumis annab kinnipeetav ära kõik asjad, mida kambris vaja ei lähe. Püksirihma, saapapaelad ning ka näiteks pükstes ja jopedes olevad nöörid.
Vastuvõtu läbinud, jõuame jalutuskambrisse. Siin on roheline põrand ja hallid seinad. Peakõrgusel väike trellitatud mattklaasiga aken. Keset põrandat äravooluauk ning ruumi nurgas roostevabast terasest tualettpott. Siin 14-ruutmeetrises ruumis käiakse jalutamas tund päevas ja üks kinnipeetu korraga. Aare Allik ütleb, et tegelikult on selle ruumiga seotud ka arestimaja ainus puudus. Nimelt on ette nähtud, et jalutusruum peaks olema ka vabas õhus. Selle mure peale on juba mõeldud ja Alliku sõnul saab siinne arestimaja ka selle mure juurdeehituse näol varsti lahendatud.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/01/11833790t1h8381.jpg)
Kainerisse sisenejale lööb ninna kirbe hais. See on paratamatus, sest purjakil inimesed ei ole alati võimelised ennast potile vedama, vaid lasevad ennast lihtsalt täis. Jalutuskambriga äravahetamiseni sarnase, 10-ruutmeetrise põrandapinnaga kaineri nurgas on vaid õhuke matt, mis küljealuse vähegi pehmemaks teeb. Mugavustest pidi veel olema põrandasoojendus. Kui mõnel mehepojal veri vemmeldab ja ta kaineris märatsema hakkab, paigutatakse ta jalutuskambrisse. “Eks lõpuks väsivad kõik ära,” ütleb Allik.
/nginx/o/2019/03/01/11833796t1h5aba.jpg)
Ta märgib, et kainerisse sattumine ei ole karistus. “Tegelikult osutame me sotsiaalteenust,” nendib Allik. Koostööd tehakse ka valla sotsiaalosakonna ja sotsiaalmajaga.
Kainerisse jõuavad inimesed, kes on nii purjus, et koju neid viia ei saa. Juhtub ka seda, et neid ei tahetagi koju või asub kodu kusagil kaugemal. Kusjuures talvisel ajal on juhtunud ka nii, et külma kätte jäänud purjakil kodanik tahabki kainerisse sooja pääseda.
Kuressaares on Saarte Häälele teadaolevalt liikumas päris tõene linnalegend ühest kainestusmaja “kuldkliendist”, kes elab maal, kuid napsitamist tuleb tal ette ka linnas. Kui ta ära väsib, peatab vahel möödakäijaid ja palub neil endale politsei kutsuda. Saaks sooja magama.
Kaineris viibimise aeg on 12 tundi, kuid kui see tärmin kukub näiteks öisel ajal, võib kainenejat tema soovi korral kaineris ka kauem hoida. Paljudel pole keset ööd kuskile minna.
Ümberlükkamist tahab ka paljuräägitud fakt, nagu tuleks kaineris viibimise eest maksta. Allik ütleb, et kui kellelegi määratakse trahv korrarikkumise eest, siis peab ta selle trahvi ära maksma. Kainer on tasuta.
Arestimaja jätkub koridoriga, mida muudest ruumidest eraldab trellidest uks. Siin on päriskambrid, tükki kaheksa. Igaühel mitu lukku ja riivi, luuk vaatlemiseks ja toidujagamiseks.
Kambri massiivne uks avaneb üllatavalt kergelt. Allik näitab, et seda ei ole avamise ajal võimalik seestpoolt pauguga lahti lüüa. Uks lihtsalt lukustub poolel teel. Samas võib raudukse vastu rusikatega kolkimine tekitada korralikku müra, juba väike koputamine tekitab üsna kõlava metalse noodi.
10-ruutmeetrine kamber on askeetlik. Kogu mööbel on seintele kinnitatud – kaks istet ja laud ning kaks voodit, mille peal madratsid. Taas kord rohelises põrandas on äravooluauk ning nurgas jällegi tualettpott ja kraanikauss. Erinevalt kainerist on need siin kardinaga eraldatud. Kambrites on ka videovalve, kuid see on sätitud nii, et ihuhädasid toimetav kinnipeetav kaamera vaatevälja ei jää.
Ülerahvastust ei esine
Välisvalgus tuleb trellitatud aknast, kust põgenemissoovi korral oleks üsna keeruline end välja pressida. “Siit ei ole tõesti keegi põgenenud ja see pole ka tõenäoline,” muigab Allik ajakirjaniku küsimuse peale.
Kambrites ollakse üldjuhul üksi, ülerahvastust ei esine. Kindlasti ei panda mehi ja naisi ühte kambrisse ning ka need, kes seotud ühe ja sama kuriteoga, paigutatakse erinevatesse kambritesse. Kuressaare arestimaja kambrites on ruumi tegelikult palju rohkem, kui seadus ette näeb. Selle järgi piisab 2,5 ruutmeetrist põrandapinnast ühe kinnipeetava kohta.
Kambrid on pideva jälgimise all.
Arestimajas on ka oma päevakava. Äratus on kell 8, öörahu kell 22. Päevakavva mahuvad nii kambrite koristamine, enda pesemine, menetlustoimingud kui ka kambrite kontroll, jalutamine jne.
Voodiriideid vahetatakse kord nädalas ja sama tihti viiakse kinnipeetav sama koridori peal asuvasse duširuumi. Pesemisvahendid hambaharjast kuni seebini on arestimaja poolt.
/nginx/o/2019/03/01/11833801t1h52f6.jpg)
Nendele, kes peavad kambris pikemalt istuma, on ette nähtud ka üks tunniajane külastus kuus. Tõsi, külastajal pole lubatud kinnipeetavaga ühes ruumis viibida, suhelda saab läbi vastava akna. Kaks korda kuus on vahistatule lubatud paki saamine. Mis võib loomulikult sisaldada vaid seadusega lubatud asju.
Olulisel kohal päevakavas on söögikorrad. Lobi üle kinnipeetavad nuriseda ei saa. Riigihanke korras sisseostetavat teenust pakub kohvik Classic. Ühe toidupäeva – mille sisse mahub kolm söögikorda – maksumus on ca 10 eurot. Hommikusöögiks on näiteks pirukas ja tee, lõunaks lõhekotlet ja õhtuks borš. Lisaks saia või leiba. Kes juua tahab, saab kraanist vett.
Aare Allik ütleb, et toiduga pirtsutamist arestimajas ette nähtud pole. Kui keegi näiteks kala ei söö, on see tema isiklik probleem. Eritoitu talle keegi tegema ei hakka. See võib kõne alla tulla vaid siis, kui tegemist on arsti ettekirjutatud erisusega.
Kuressaare politseijaoskonna arestimajja ülemäärast tungi õnneks ei ole – täitumus jääb 50 protsendi ringi.