Uudised maailma reostavast plastikust on muutunud nii igapäevaseks, et tavainimest jahmatab ehk vaid see, kui plastikjäätmetega seoses ilmneb midagi enneolematut või -nägematut. Näiteks on mõnelgi eestlasel meeles paari päeva tagune uudis sellest, kuidas surnud vaala kõhust avastati lausa 40 kg plastikut.
Paljud meist on näinud fotosid-videoid keset ookeani hulpivatest tohututest prügisaartest. Ja leidub neidki, kes ise kõndinud paradiisirandadel keset lainete kaldale kantud plastikprügi.
Kunagine imematerjaliks peetud plastik on suure osa loodusest hoolivate inimeste silmis lausa saatanast. Plastik ei kõdune, küll aga laguneb väiksemateks tükkideks, hävitades elusloodust.
Seega pole Saaremaa vallavalitsuse eesmärk vähendada rannas plastiktaara tarbimist sugugi laiduväärne. Kahjuks on viis, kuidas vald seda teha soovib, pisut kummaline: kaotades keelu müüa ja tarbida rannas klaaspakendis jooke.
Katki läinud või puruks löödud klaaspudelist tekkinud klaasikild võib rannaliivas jääda märkamatuks. Nii sellele, kes ranna heakorra eest vastutab, kui ka sellele, kes rannas paljajalu kõnnib. Küll aga on seda liivas varitsevat teravat tegelast hästi tunda siis, kui ta skalpellina talda või varbasse lõikab.