“Varakevad on looduses paljunemise aeg,” kirjutab keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.
TÕNU TALVI: hülge kodu on meres
Seda ka meres elavatel hüljestel. Nii Läänemeres tavaline hallhüljes kui ka hääbuva asurkonnaga viiger on meie mööduval kenal talvel juba poeginud ning kätte on jõudmas poegade titekarva vahetuse ja emast võõrdumise aeg.
Selle märgiks on ka mitmel pool Saare- ja Muhumaa randades inimeste märgatud hülgepojad.
Viimastel päevadel on hallhülge poegi kohatud Väikese väina tammil ja Kuressaares Toris ning noort viigrit Kuivastu sadamas.
Väga tõenäoline, et inimene ja hülgepoeg satuvad lähiajal veel siin-seal vastakuti. Kõikidele sellistesse kohtumistesse sattunud inimestele on siin üks selge soovitus: kui kohtate mererannas hülgepoega, eemalduge temast kohe ja jätke sellele isendile võimalus oma elu õnnelikult jätkata. Teda ei ole looduslikus rannas vaja aidata, toita, soojendada, kuhugi transportida.
Hülgepoja juures ei ole vaja aega veeta, pildistada, teda silitada, sotsiaalmeedias suhelda või muid inimesele rahuldust pakkuvaid toiminguid teha. Ka noor hüljes on väga ettearvamatu ja jõulise käitumisega, teravate küüniste ja pesemata hammastega. Hülge tekitatud haavad on aga inimesele haigusetekitajate tõttu lausa eluohtlikud.
Praegusel ajal rannas liikudes tuleb koerad kindlasti rihma otsas hoida, sest koera ja hülge kohtumine on ohtlik mõlemale osapoolele.
Kui hülgepoeg on leidja arvates abitus ja temale või inimestele ohtu põhjustavas seisundis, näiteks selgelt vigastatud, asub sõiduteel, tiheasustusalal, on võrkaias või mujal tehnorajatistes lõksu jäänud, siis tuleb kohe helistada keskkonnainfo numbril 1313. Sinna rahulikult kogu olukorra kirjelduse edastamine võimaldab selleks ettevalmistatud ja seatud inimestel-asutustel vastavalt edasi tegutseda. Igasugune inimesekeskne loomapoegadega asjatamine tähendab enamasti nende edasise elutee rikkumist. Hülge kodu on meres.