• Just Kremlis tõusid poliitikutena esile Endel Lippmaa ja Siim Kallas.
  • Saarlase jaoks on poliitika tähtis, aga ilma silguta pole sel kõigel mõtet.

Kreml on koht, kust on aastasadu juhitud suurt impeeriumi, siin on tehtud otsuseid, mis on määranud riikide ja rahvaste saatusi. Siit võib kõike oodata, mis mõjutab nii või teisiti maailma ajaloo kulgu. Ja siit võib oodata ka seda, mida keegi oodata ei oskagi. Ka tänapäeval, kahjuks.

1989. aastal oli tänu Gorbatšovile tekkinud lootus, et Kreml võib midagi väga olulist muuta ka Eesti tuleviku osas. Mitte sellepärast, et seal seda väga tahetakse, aga sellepärast, et rahvas on ärganud, ühiskond käärib ja vanaviisi edasi minna enam ei saa. Peab ütlema, et see otsus muudatuste läbiviimiseks riigis tehti ju ka Kremlis. Teine asi, et plaan ei olnud kaugeltki selline, nagu tegelikkuses välja tuli. Aga jah, kõik sai alguse Kremlist. Ka see, et 1989. aasta kevadel said saarlased esimest korda nõukogude võimu all elatud aastate jooksul osaleda vabadel, mitme kandidaadiga valimistel.

Peeter Jalakas vestlemas valijatega Orissaares.

FOTO: ENNO RAUN / Saarte Hääle arhiiv

Valimiseelsel koosolekul.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

See oli pööraselt huvitav aeg. Ma pole kunagi varem ega ka hiljem nii paljudel koosolekutel esinenud, kus oli kuulajaid alates lasteaia kasvatajatest kuni raketivägede maa-aluse juhtimispunkti ohvitserideni. Ja pole näinud, et inimestel on poliitika vastu nii suur huvi. Lõpuks õnnestus kolmest kandidaadist minul saada enamuse saarlaste toetus (tõsi küll, alles teises voorus 9. aprillil 1989) .

Kongress läks käima hoogsalt ja vist paljude jaoks ootamatult. See ei olnud üllatus, et Jeltsin ja akadeemik Sahharov kriitiliselt sõna võtsid. Nende kõrval kerkisid üles ja kogusid kiiresti populaarsust uued nimed: Sobtšak, Gaidar, Popov, Afanasjev jpt. See kõik kruvis pingeid ja tõstis tohutult huvi Kremlis toimuva vastu.

Kui teatati, et moodustatakse regioonidevaheline saadikutegrupp, kuhu koonduvad kõik radikaalsete reformide pooldajad, panin ka ennast kirja. Mõttekaaslasi pidi toetama, sest suures saalis oli näha, kui palju on nn agressiivset enamust, kes soovis kindlalt jätkata suure impeeriumi senist poliitikat.

Meeldejääv jõululaupäev

Peale populaarsete ja kogenud proff-poliitikute – Vaino Väljase, Arnold Rüütli, Indrek Toome, Marju Lauristini, Edgar Savisaare – kerkisid minu arvates just Kremlis esile poliitikutena uued tegijad – Viktor Palm, Endel Lippmaa, Hardo Aasmäe, Klara Hallik, Siim Kallas.

Meeldiv oli viibida sellises seltskonnas ja omada võimalust suhelda Kaljo Kiisa, Mikk Mikiveri, Eino Tambergi, Olev Subbi, Arvo Haugi, Gustav Tõnspoja, Jüri Krafti, Juhan Aare ja paljude teistega. Suitsetamisruumis püüdsin sättida ennast Vaino Väljase kõrvale, et saada osa hiidlase mõnusast kõnepruugist ja tema (tol ajal haruldaste) sigarettide Camel aroomist. Ega´s hiidlane kade olnud.

Peeter Jalaka NSV Liidu rahvasaadikute kongressi saadiku tunnistus.

FOTO: Erakogu

Ja kindlasti oli kõigile meile kõige meeldejäävam päev 24. detsember 1989. Jõudsime jõuluõhtuks koju, aga enne seda oli kongress tänu Aleksander Jakovlevi pingutustele ja korduvalt hääletades siiski vastu võtnud otsuse tunnistada kehtetuks MRP salaprotokollid. Parimat jõulukinki oli meil raske ette kujutada ning pole vist vaja kirjeldada, millises meeleolus me tol õhtul Kremlist lahkusime.

Vaino Väljase usaldusmees Ülo Tuulik ja Peeter Jalakas Saare Kaluri kontoris 23.03.1989.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

Vaino Väljasega kohtumisest osavõtnud Saare Kaluri kontori trepil 23.03.1989.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

NSV Liidu rahvasaadikute kongressi liikme hääletuskaart.

FOTO: Erakogu

Loomulikult jälgisid saarlased tähelepanelikult Kremlis toimuvat. Kui päevakorras olid meile äärmiselt olulised küsimused (MRP, liiduleping) andsin kohaliku ajalehe palvel telefoni teel igal õhtul ülevaate kongressil toimunust.

Mingil hetkel Kremlis istudes mõtlesin ka sellele, et vaja oleks dokumentaalselt jäädvustada saarlase siinviibimine. Just oma mõtted kogu selle asja kohta. Palju neid saarlasi ikka on, kes Kremlis ajaloo tegemises osalenud. Aga kuidas seda teha? Mingit lootust tribüünile pääseda mul polnud. Aga kehtis kord, et kõik, kes tahavad oma arvamust avaldada, võivad oma esinemise teksti anda kongressi sekretariaati ja kui tribüünile ei pääse, siis trükitakse tema sõnavõtt ära istungi stenograafilises aruandes. Nii ongi II kongressi materjalides ära trükitud ka mõned minu tollased mõtted. 

Teie kirjas toodud faktid ei leidnud kinnitust… süüdlased said karmi karistuse. Vot nii.

Mis ma siis tol ajal sellest asjast arvasin? Arvasin, et raiskame siin aega ja raha, et niisugune suur kogu (2250 inimest) ei ole võimeline efektiivselt töötama. Seni on ta pigem olnud ventiiliks, et podisevast katlast auru välja lasta. Tegin ettepaneku võtta 1990. aastal toimuva kongressi päevakorda ainult üks küsimus - riigi rahvuslik-territoriaalne ülesehitus kõigi rahvaste vaba arengu ja enesemääramise põhimõttest lähtudes. Niisugused mõtted olid saarlasel Kremlis. Kuidas tegelikult läks, teavad kõik.

Valijate mured

Saadiku poole pöörduti absoluutselt igat sorti murede ja probleemidega, alates loa taotlemisest telefoni paigaldamiseks Piila külla kuni Soome turistide laevale Kuivastu sadamasse kolmeks tunniks sisenemiseks loa saamiseni. Kui esimesel juhul lahendas asja ära kohalik sidesõlm, siis teisel juhul tuli lahendust otsida Moskvas NSVL-i ministrite nõukogu aseesimehe sm Sitarjani kabinetis.

Vaino Väljas Nasval külas noorte meremeeste klubil 23.03.1989.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

Vaino Väljas külas Saare Kaluri kolhoosi Vätta tsehhis 23.03.1989.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

Tol ajal oli paljude Nõukogude armees teenivate noormeeste vanematel tõsine mure, et nende pojad kannatasid armees tagakiusamiste ja vägivalla all. Ka mõned Saaremaa noormeeste vanemad pöördusid minu poole. Taheti, et pojad teise väeossa üle viidaks ja soovitavalt Eestisse. Mis ma sain teha? Kirjutasin korduvalt järelepärimisi kaitseminister Jazovile. Alati vastati kiiresti ja viisakalt. Tuli ka üpris omapäraseid vastuseid: teie kirjas toodud faktid ei leidnud kinnitust... süüdlased said karmi karistuse. Vot nii. 

Märtsis 1990 toimus Moskvas järjekordne kongress. Kuna tulin just Soomest ärireisilt ja olin kongressile hilinemas, sõitsin välja hommikul esimese lennukiga. Jõudsin lennujaama hästi vara. Kui autost väljusin, märkasin tühjal platsil hämaras ukse kõrval edasi-tagasi kõndimas üht halli persooni. Ta astus minu juurde ja raporteeris, et kõik on korras. Olin üllatunud, sest kunagi varem polnud lennujaamas saadikutele sellist vastuvõttu korraldatud. Ei saanud aru selle uue korra mõttest. Ütlesin siiski seltsimehele “Horošo”. 

Toodete degusteerimine Saare Kaluri kolhoosi Vätta tsehhis.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikute kongressi delegaadid Moskvas Punasel väljakul 24.05.1989.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

Rahvasaadikute kongressi liikmemärk.

FOTO: Erakogu

Sama reisiga lendas ka Siim Kallas. Kui olime lennukis istet võtnud, sisenes veel reisijaid ja nendest ühe kohta ütles Kallas: “See on uus ENSV KGB ülem, eile pandi ametisse Kortelaineni asemele. Läheb vist Moskvasse kinnitamisele.” Nüüd loksus kõik paika. Tähendab, lennujaama KGB korrapidajale teatati, et kohe saabub uus KGB ülem, võtku vastu ja raporteerigu nagu kord ja kohus. Mina aga jõudsin veidi varem ja et saabusin tumeda Volgaga, saingi tema silmis kindraliks. 

Kalandusest ka

Saarlase jaoks on poliitika muidugi tähtis, aga ilma silguta pole ju sellel kõigel mingit mõtet. Teatavasti määrati tollal kalanduspoliitikat Moskvas. Juhtus nii, et mina olin kalanduse valdkonna ainus esindaja Eestist. Üle liidu oli meid kokku kümmekond. Ja siin ma tundsin, mida tähendab olla rahvasaadiku staatuses ja olukorras, kus kõik riigis käärib ning pole üldsegi teada, mis homme tuleb. 

Ametnikud tunnetasid seda hästi. Kui muidu pidid meie kalandustegelased Moskvasse kingikottidega sõitma, et vajalikku probleemi positiivselt lahendada, siis mulle ei esitatud tavapäraseid sissejuhatavaid küsimusi: “Mida tõid? Miks nii vähe tõid?” Püüti hoopis igati vastu tulla. Igal koosolekul pandi presiidiumi istuma, sõna pakuti väljaspool järjekorda jne. 

Eesti delegatsioon Moskvas Kremli kongresside palees rahvasaadikute kongressil.

FOTO: ENNO RAUN/Saarte Hääle arhiiv

Muidugi ei saanud ma jätta omal nahal järele proovimata deputaatidele pakutavaid puhkamisvõimalusi, et saaksin pärast saarlastele jutustada mitte teistelt kuuldu, vaid isiklikult kogetu põhjal. Seepärast veetsin ühe sügisese nädalavahetuse Moskva-lähedases puhkekodus Lesnõje Dali ja ühe nädala Musta mere äärses Tsjurupa-nimelises sanatooriumis. 

Saarlase jaoks on poliitika muidugi tähtis, aga ilma silguta pole ju sellel kõigel mingit mõtet.

NSV Liidu kaitseministrilt Dmitri Jazovilt Peeter Jalakale 14.09.1989: järelepärimine sõjaväeosas nr 83218 aega teeninud Saaremaa noormeeste osas.

FOTO: Erakogu

Kui lennuk maandus Adleri lennuväljal ning väljudes nägin, et otse lennurajale lennuki kõrvale kihutas must sõiduauto Volga, ei osanud kuidagi arvata, et see tuli just mind sanatooriumisse sõidutama.  Loomulikult polnud need mingid kõrgema juhtkonna eliitkohad, aga siiski ka mitte töörahvale ametiühingu tuusikutega külastamiseks. Kaunis loodus, korralikud ruumid elamiseks ja puhkamiseks, teenindava personali tähelepanu ja hoolitsus. Mitmesugused võimalused sportlikuks ja kultuuriliseks ajaviiteks. Aga kõige rohkem hämmastas mind see, kui pärast esitati paari päeva kulude katteks sümboolne arve – mõni rubla kopikatega.

Lootus jääb

Eredalt on meelde jäänud see, kuidas inimesed Moskva tänavatel meile kui saadikutele oma poolehoidu avaldasid. Kiideti vastuhakku totalitaarrežiimile, nõuti radikaalseid poliitilisi ja majanduslikke reforme. Kõik olid Kremlis toimuvaga väga hästi kursis. Siis olin täiesti veendunud, et ka Venemaad ootavad ees suured muutused, mis ka tegelikult aset leidsid. Eriti pärast augustiputši ja Jeltsini võimulesaamist ei olnud kahtlust, et see on juba hoopis teine riik. 

Kui september 1991 toimus kongressi viimane istung, tegin jalutuskäigu kohtades, kus toimusid augusti pöördelised ja ka verised sündmused. Teadsin, et sellega on minu missioon lõppenud ja tahtsin meelde jätta Moskvat, mis on juba uue riigi pealinn. Oli ilus soe ja päikeseline septembripäev. Hea tunne oli. Eesti oli taas vaba ja Venemaa oli muutumas demokraatlikuks riigiks. Tundsin tõepoolest uhkust, et mul õnnestus olla nende ajalooliste sündmuste epitsentris ja mitte ainult tunnistajana, vaid vahetu osavõtjana.

KOLM KANDIDAATI: Vitali Ivanov (keskel) oli ainus, kes teenindus-tootmisvalitsuse naistele läheneva naistepäeva õnne oskas soovida. Ants Haavel kritiseeris teravalt tervishoiusüsteemi olukorda. Äsja kalurikolhoosi juhiks saanud Peeter Jalakas teatas aga, et nüüdsest saab iga Saare Kaluris töötav ema igas kuus 100 rubla toetust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Oli 6. märts 1989, valimisteni jäi veel 20 päeva. 

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

6. septembril 2016, kui möödus 25 aastat päevast, mil Nõukogude Liit tunnustas Eesti iseseisvust, esitleti Tallinnas 1989. aastal Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikute koostatud mälestusteraamatut “Eesti iseseisvus võideti Moskvas”. Selles raamatus ilmusid ka Peeter Jalaka meenutused.

Kuula Peeter Jalaka meenutusi Kadi raadio saates “Kohvilaud”  ja vaata alates 26. märtsist koostöös Saaremaa muuseumiga valmivat dokfilmi Saarte Hääle veebilehelt.