/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/03/11922321t1h1b6d.jpg)
“Mere ääres seistes tunnetame aega kõige paremini siis, kui päike langeb horisondi taha. Me näeme Maa pöörlemist ja aja kadumist pimedusse.
UUS RAAMAT - Ei hõbedat, ei kulda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
… Nõnda tekivad lood, mälestuste katked ja mõni imelik asi, mis ei lähe meelest,” alustab ajaloolane Bruno Pao oma äsja ilmunud raamatu esimest lugu.
Raamat pealkirjaga “Ei hõbedat, ei kulda. Publitseeritud jutte ja uurimisi” sisaldab 170 leheküljel peamiselt mereteemalisi ajaloolisi lugusid nii Saaremaast kui ka väikesaartest, merendustegelastest, reisidest, rannaküladest, laevadest, sadamatest ja tähtsündmustest.
Autorit on paelunud lapsepõlves kuuldu. Raamatu avaloos on kirjas: “Hoidusin värava ligi, et kui tulevad juhtumisi mustlased, kes võivad pahad lapsed kotti ajada. Aga tuli hoopis üks oma küla mees, Lause August. Ta tõi ilusal päikesepaistelisel keskhommikul karjamaalt oheliku otsas hobust. Minuga kohakuti jõudes küsis ta teretamata: “Bruno, kus sa sel päeval olid, kui me Sigtuna all käisime?” Mul jäi nii imeliku küsimise peale keel hammaste taha kinni.”
Õnneks on populaarse jutuvestja ja kirjamehe keel ammugi hammaste tagant lahti tulnud. Vahest on just Lause Augusti küsimus ajendanud seda sitket saarlast ajaloo vastu huvi tundma.
Saaremaa merekultuuri seltsi värske väljaanne pajatab lugejale muistsete saarlaste vahvatest tegudest, Kotka merepäevadest, Maarjast mere ääres, allveesaladuste otsimistest ja paljust muust.
Peagi esitleb autor raamatut Saaremaa merekultuuri seltsis, Salava seltsis ja teisteski ühendustes. Seltside kaudu saab trükist ka soetada.