KRISTIINA KRUUSE: Punase joone väsinud kujund

Kristina Kruuse.

FOTO: Erakogu

Kujundil on jõud luua, ühendada ja selgitada, aga kujundil on ka võime lõhkuda, katkestada ja eraldada. Nende valimiste üks kõnekamaid kujundeid on punane joon, mille kasutamine tõusis meedias kõrgustesse vahetult pärast valimisi ja mis on kiiresti omandanud rohkelt varjundeid, kirjutab Kantar Emori strateegiakonsultant Kristiina Kruuse.

Eesti trüki- ja online-meedias ning raadiosaadetes on viimase poolaasta jooksul kasutatud erakondadega seoses kujundit “punane joon” 2100 korral, näeme Meediuse meediamonitooringu andmetest. Seejuures enne valimisi oli poole aasta jooksul maininguid vaid aeg-ajalt. Valimiste järel on aga raske leida poliitikateemalist artiklit, kus kasvõi korra ei “joonistataks” punaseid jooni.

Oxfordi sõnaraamat defineerib punast joont piirina, mida ei tohi ületada. Kujundit on kasutatud peamiselt poliitikas, aga ka ärisuhetes. Punase joone eelkäijaks on inglise keele ja ajakirjanduse emeriitprofessori Ben Yagoda selgitusel liivale joone tõmbamine, mis tähistas juba aastasadu tagasi piiri, millest ei tohi üle astuda. Esimene teadaolev “joone tõmbamine” on pärit vanast Roomast.

Tuttav kujund

Punane joon ei ole Eesti poliitilises retoorikas uus kujund, ent just neil valimistel sai punane joon sedavõrd laia kandepinna. Kvalitatiivse sisuanalüüsi abil näeme, et enne valimisi kasutas enamik erakondade juhtivpoliitikuid punast joont peamiselt kahes tähenduses: punane joon kui kilp oma lubaduste kaitsmisel ja punane joon kui vahend oma vastandumise näitamiseks. Punastele joontele viitas enamik suuremate erakondade juhtivpoliitikuid (sh Kaja Kallas, Mart Helme, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder).

Punase joone kui kujundi kasutamine tõusis kõrgustesse aga vahetult pärast valimistulemuste selgumist: märtsikuu jooksul mainiti artiklites punast joont üle kolme korra rohkem (1600) kui valimistele eelnenud viie kuu jooksul kokku (461). Kujundi hüppelauaks oli Kaja Kallase intervjuu Postimehele valimiste ööl.

“On kolm suurt teemat, mis on keerulised ja kus me järele ei anna. /.../ Meil on siin Keskerakonnaga erinevused, muudes teemades saame läbi rääkida.” “Nendes te grammigi järele ei anna?” küsib ajakirjanik. “Ei tahaks küll anda. Need on meie punased jooned,” vastab Kaja Kallas.

Oleme näinud, et nii mõnedki tugevad punased jooned (mida näiteks EKRE enne valimisi seadis) on tuhmunud. Osa poliitikuid (näiteks Helir-Valdor Seeder) justkui ei mäletakski oma praegustes ütlemistes enam, et on enne valimisi samuti punaseid jooni seadnud.

Kallas andis selle intervjuuga oma oponentide kätte kujundi, mida põhjuseks (või ettekäändeks) tuua, et diskussiooni takistada. Samas ei olnud Kallas algselt see, kes punase joone kujundi tähendusväljale tõi. Punane joon ringles poliitikute kasutuses juba tükk aega enne valimisi. Näiteks oli Mart Helme valimiste eel palju jõulisem: “Meil on omad punased jooned ja valitsuses pressime oma seisukohad läbi.” Kui võrrelda seda Kaja Kallase väljaöelduga, oli Kallas märksa ebalevam (“ei tahaks anda järele”), kuid jõu sellele ütlusele lisasid poliitilisele retoorikale omaselt konkurendid, kes viitasid, et Kallasega pole punaste joonte tõttu võimalik läbi rääkida. Ka meediakajastuste monitooringust on selgelt näha, et rohkem esineb punane joon kujundina neis artiklites, mis puudutavad EKRE-t (22%) ja Keskerakonda (19,9%) ehk need erakonnad rääkisid punastest joontest rohkem. Alles kolmandal kohal punaste joonte mainingus on Reformierakond (18,9%) ise.

Punane joon omandas kiirelt ka erinevaid tähendusvarjundeid: punane joon kui piir, kaitsekilp, vankumatu veendumus, eraldaja, meie-nemad vastanduse looja, ületamatu takistus, erimeelsus, vastuolu, läbirääkimiste pidurdaja, oma põhimõtete piiritleja või lihtsalt aruteluteema.

Kujundi jõud

Ajalooliselt on punane joon olnud tugev kujund. Seda kasutasid näiteks Lähis-Ida riikide poliitikud 1970-ndatel konfliktides oma seisukohtade toonitamiseks. Hilisemast ajast võib näiteks tuua USA endise presidendi Barack Obama, kes ütles kodusõjas Süüriale, et keemiarelva kasutamine on punane joon, mis paneb ka teda otsuseid ümber hindama. Kui Süürias keemiarelva siiski kasutati, kordas ta kujundit: “Mina ei seadnud punast joont. See oli maailma punane joon.”

Kujund töötab siis, kui selles on jõud. Kui tugevat kujundit aga hooletult pilduda ja öelda iga erimeelsuse kohta punane joon, saab kujundist kiirelt sõnakõlks, mille hoiatus ei pea ja mida enam tõsiselt ei võeta. Oleme näinud, et nii mõnedki tugevad punased jooned (mida näiteks EKRE enne valimisi seadis) on tuhmunud. Osa poliitikuid (näiteks Helir-Valdor Seeder) justkui ei mäletakski oma praegustes ütlemistes enam, et on enne valimisi samuti punaseid jooni seadnud.

Kõige selle tulemusel on punane joon tänaseks väsinud kujund, mida kasutatakse endiselt sageli, kuid mis on oma väe kaotanud. Juba vanarahvas teadis, et kui tahad, et hundisõnad hundile mõjuksid, ei tasu neid ilmaasjata suhu võtta. Just nii on ka kujunditega.

Tagasi üles