Antti Tooming ⟩ Ehituskeeluvööndi muudatused on saarte elanike jaoks leevendus

Antti Tooming Foto: Kliimaministeerium

"Mõistlikud tingimused ehituskeeluvööndites on vajalikud nii looduse kaitseks kui ka kohaliku elu hoidmiseks," kirjutab kliimaministeeriumi elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Tooming.

Saarte elanikud on pidanud elama olukorras, kus omaenda krundile ei pruugi tohtida midagi ehitada, sest ehituskeeluvöönd ulatub ukse ette. Piirang, mis oli mõeldud kaitsma randa ja loodust, hakkas piirama kohalikku elu. Ka ajaloolise hoonestusega piirkondades. Looduskaitseseaduse muudatustega tehtav leevendus on oodatud ja vajalik samm mõistlikuma ruumilise planeerimise suunas.

Anda inimestel rohkem vabadust

Muudatuste mõte on lihtne: säilitada looduse kaitse seal, kus see on päriselt oluline ehk rannajoone vahetus läheduses, aga anda inimestele rohkem vabadust, kus looduskaitseline mõju on minimaalne. Perioodiliselt üleujutatavatel aladel, eriti laugjate kallastega piirkondades, on senine praktika tähendanud ulatuslikke ehituskeeluvööndeid, mis asuvad sadade kuni tuhandete meetrite kaugusel sisemaal. Need alad pole tihti ei märjad ega loodusväärtuslikud, vaid lihtsalt tehnilise määratluse tõttu piiratud.

Nüüd kavandatakse, et sellistel aladel kahaneb üleujutusohuga alale lisanduv ehituskeeluvöönd 50 meetrile. Varem oli see kuni 200 meetrit. See ei tähenda, et loodus jääb hooletusse. Saartel ja mujal rannikul säilib senine nõue hoida veepiirist vastavalt 200 või 100 meetrit looduslikku ala, kuhu ehitamine on keelatud.

Saartel on ehituskeeluvööndite leevendamine eluliselt tähtis. Praegu võib olla olukord, et inimene on näiteks pärinud kodukoha, ent ei tohi sinna ehitada isegi saunamaja.

Kohalike omavalitsuste roll muutub olulisemaks – edaspidi saavad nad linnades ja alevites väljaspool kaitsealasid ise otsustada keeluvööndi vähendamise, kui see on põhjendatud. See annab rohkem vabadust planeerida elu vastavalt piirkonna tegelikele oludele ja puudub vajadus kaasata sellesse keskkonnaametit.

Rannikut ei ehitata täis

On oluline rõhutada: muudatused ei tähenda ranniku täisehitamist. Ehitustegevus peab jätkuvalt hoiduma rannajoonele liiga lähedale minemisest. Mererandade looduslik seisund peab säilima ja seda reeglit ei muudeta. Mis muutub, on see, et kaugemal sisemaal – seal, kus veepiiri ei näe ega kuule – saab edaspidi mõistlikult ja kooskõlas kohaliku vajadusega elada ja ehitada.

Looduskaitse ei tohi olla ebamõistlik ja pärssida inimeste igapäevast elu. Kaitsta tuleb päris loodust, mitte teoreetilisi kaarte. Inimene ja loodus ei pea olema vastandlikud pooled – lihtsate ja selgete seadusemuudatustega saab mõlemad ühele poolele.

Ehituskeeluvööndi muudatused on saarte elanike jaoks leevendus, mida on oodatud kaua. See on näide sellest, kuidas riik suudab kuulata kohalikke ja teha otsuseid, mis põhinevad tegelikkusel, mitte teoreetilistel üldistustel. Loodus jääb kaitstuks – ja ka inimese koht looduse keskel saab taas loogilisemaks.