/nginx/o/2015/10/28/12080763t1h253c.jpg)
Terit neh. Selle nädali siis põrutab Lehtmetsast Lepikule. Jaa-jah. Just Lepikule, mitte Lepikusse. Muhulased oo oma külanimede kjaanmisega irmus tärmiinis. Sii ep tohi pooleskid eksida.
Sedaviisi võib kena atutääve kua välja tienida, kui saap oska selle küla nime õigesti kjaanda, kus sa kirjas oled. Vat! Neh, aga et mis sialt Lepikult tiada oo?
Lepiku küla oo ammuilma laulu sisse pantud. Kohe pitka-pitka laulu sisse. Neh, sie oo sie laul, et Pukal tulli naljamõte, võttis Päelda reisu ette…
Sie Puka sial laulu sihes oo Puka Andrus Lepiku külast. Olli sur kange sepp oln ja taa tehtud oo nie suure surnuaa kõrged väravad kua. Ja Puka Andrus olli masu omal aal kodu ise rakturigid valmis tein. Sõuke kange mies olli. Ui, taast riagitse ikka mitmid lugusid siiamuani. Neh, ja ehkkid võiks arvata, et Lepiku oo pissike küla, aga vuata inimesi tõmbab likki. Kümne vuastaga oo ükstesn inimest sial iŋŋekirjas änam.
Hellamoa külakeskuses akatse uut näitust kokku sättima. Nimi oo "Maasikane Muhu". Neh, ikka selle juubelivuasta sümboli auks. Ja sest sümbolist oo mõte suadud kua. Nüid korjatse kokku igatsorti kunsti ja näputüöd, mise pial oo maasikaid nähe. Kis oo roosin, kis oo joonistan, kis oo kudun või eegeldan või puust ooletan või sauest kokku mätsin. Kõik lähtvad akkama. Selle kuu lõpuni korjatse Hellamoa külakeskuses või roamatukogus teesed kokku ja siis pannasse kenasti rahvale imetlemiseks välja.
Neh, ja suures vabrikus tehtud asjad põle ikka nie, mis sõnna passivad. Muhulased ju ikka pidavad lugu sõuksest kraamist, mis oo omade kätega tehtud. Neh, et vahtige kodu korra nõukse pilguga rinki, et ons teitel kodu kua mõni maasikane asi, mise võiks natukseks aaks teistele näitamiseks lainata.
Aga muedu lähäb ikka pissikeste. Liiva linnas juba müiasse võõrasema taimi ja rahvas oo kole valus neid kojo vädama. Neh, pilkus ep lähä nii sojaks, et taris omad õued kua lillsid täis istuta. Ja kui siis õigel aal võtta põle, kus sie kahu ots! Neh, ja surnuaida, sõnna oo kua lillsid taris, sest muhulased pidavad oma kadun esivanamate mälestust vägagid au sihes ja aavad oo Muhus kõik kenaste okurootis kogu aeg.
Vat sõuksed luod. Et siis lähme aga rüistes Lepikule. Ja olge siis ikka munuksed!