Lapsevanemate unistus Nooruse koolist

Maris Rebel ütleb, et lapsevanemad võiksid tulevikus olla kaasatud kooli ellu palju ühtlasemalt ja stabiilsemalt – meie rutiinne kohustus võiks olla korralda igal õppeaastal vähemalt üks klassiüritus koos peredega.

FOTO: Erakogu

“Uudis riigigümnaasiumi tulekust Saaremaale võis jääda paljudele arusaamatuks, ent olgem ausad – tänane seis annab meile põhjust unistada, ja suurelt,” kirjutab Kuressaare gümnaasiumi hoolekogu esimees Maris Rebel.

Meil on võimalik muuta oma kooli hoobilt rohkem, kui tavapärases kulgemises aastatega. Õnneks on Kuressaare gümnaasiumis (KG) unistada alati osatud ja sel aastal tehakse seda lausa mitmel rindel korraga. Direktori üleskutsel panevad oma soove kirja nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad ja vilistlased. Olles ise nii vilistlane, kolme praeguse ja ka paari tulevase õpilase ema, on mul olnud au seda protsessi kaasa teha.

KG lastevanemate aktiivsed esindajad on viimastel kuudel kohtunud viiel korral, nende kohtumiste alateemad olid: traditsioonid, ajalugu; õppeained ja õppetöö; tervis, tugi, toit, olme; reeglid, kodukord, eetika, kogukond. Iga kord oli seltskond pisut erinev, kuid teatud tähelepanekud kippusid korduma.

Väärt traditsioonid

Esmane ja emotsionaalseim teema on vaieldamatult kooli ajalooline järjepidevus. Vilistlaste selge soov on, et see säiliks. Kool hoiaks alles arhiivi ehk fotod, nimekirjad, edetabelid, sümbolesemed. Samuti hoitaks kooli uksed lahti endistele õpilastele, kui nad ihkavad vana armsa maja ruumides kokku saada. Seda enam, et tõenäosus kohata seal tuttavaid õpetajaid on endiselt suur.

Koolilaul on mahakandmiseks liiga ilus. See seob hingeliselt siiani – on parimas mõttes pisarakiskuja. Nii logo kui ka moto osas on uuendused ja kaasajastamine vastuvõetavad, kooli nime osas paratamatud. Kooli traditsiooniks saanud üritused tunduvad samuti head ja vajalikud. Kindlasti on tugevad tegijad Solistica, teatripäevad, võimlemisgala, suusalaager, Peterburi reis, spordipäev jne. 

Ometi on ka ruumi muudatusteks. Uus kool võiks suuta uut jõudu anda moeloojatele, toetada veel tugevamalt reaal-

ainetega seotud tegevusi. Põnev väljakutse oleks mõne rahvusvahelise ürituse korraldamine. Ilmselgelt eeldame, et kooli tegevusi mitmekesistavad ja toetavad jätkuvalt nii Osilia kui ka Inspira olemasolu.

See, et KG-l ei ole koolivormi, koolikella või konkreetset söögivahetundi, on aga suur huvialavalik, võiks eristumise mõttes nii jääda. Suur unistus on, et lapsevanemad mõtleksid üha rohkem kaasa ja tunneksid koolielu vastu rohkem huvi. Oleme ju kooli partnerid. Kes iganes meie uue kooli juhtfiguurideks saavad, peaksid hoolekogu rolli tunnustavalt/innustavalt suhtuma, sest see potentsiaal on veel suuresti rakendamata.

Lapsevanemad võiksid tulevikus olla kaasatud palju ühtlasemalt ja stabiilsemalt – meie rutiinne kohustus võiks olla korralda igal õppeaastal vähemalt üks klassiüritus koos peredega. Uues koolis võiks igal klassil olla kohustuslik üks heategevuslik ettevõtmine aastas ja selle väljundi leidmisel saaksid vanemad klassijuhatajale vajadusel appi tulla. Samuti võiksid lapsevanemad ja vilistlased ka kooli ürituste korraldamises osaleda rohkem kui täna. Aeg-ajalt võiks teha isegi mõne üllatusetteaste – olgu see siis võimlemiskava, muusikapala või viktoriini tarvis kokkupandud võistkond. 

Kuna eriliste laste hulk aasta-aastalt kasvab, peaks õpilasi klassis olema kindlasti alla kahekümne.

Palju rohkem vanemaid võiksid kutsuda lapsi oma töövarjuks või käia koolis oma tööst rääkimas. Samuti võiks koolile tekkida regulaarne vahetute kohtumiste vorm, kuhu on võrdsetena oodatud aktuaalseid teemasid arutama nii õpetajad, õpilased kui ka vanemad.

Vanemate põhimure on laste vaimne tervis ja hakkamasaamine. Selleks, et klassis oleks võimalikult head suhted, tuleks luua ühtne meeskond juba päris esimesest koolipäevast peale ja seda teadlikult, sõltumata õpetajast. Loodame, et tulevikus kasutatakse aina rohkem meeskonna loomise ja üksteise usaldamise ning aktsepteerimise saavutamise tehnikaid. See võiks olla kindel elamusõppe vorm, mida korratakse vähemalt paari aasta tagant. Kindlasti annab seda siduda draamaõppe, klassi väljasõitude või klassijuhatajatundidega. Ka õpetajad ei tohiks olla ülekoormatud, et jääda inimlikuks ja jaksata märgata.

Kodud peavad eeskujuks olema ning ka vanemad oma ekraanidest vähemalt õhtuti kodus loobuma ja lastega suhtlema.

Teine esilekerkinud murevaldkond on rahandus ja majandamine: kust tuleb ja kuhu läheb raha; kuidas seda luua, säästa, sellega ringi käia. Üks pakutud näide puudutas koolilaadal osalemist. Kui täna teeb seda vaid osa atsakamaid noori, siis edaspidi võiks olla kohustuslik osaleda protsessis kogu klassiga vähemalt korra üheksa aasta jooksul. Kes mõtleb idee, kes kalkuleerib, varustab, meisterdab, müüb… Igaüks saab kogemuse vastavalt oma isikuomadustele.

Kindlasti tuleks rohkem koostööd teha Saaremaa muuseumiga ja peatuda kodukandi ajalool ning saarlusel.

Õpilasi olgu vähem!

Õpilaste arv klassides peaks olema väiksem. Kuna eriliste laste hulk aasta-aastalt kasvab, peaks õpilasi klassis olema kindlasti alla kahekümne. Klassiruumi traditsioonilise paigutuse võiks asendada näiteks U- või ümarlaua-kujulise paigutusega. Samuti võiks vahetunnis rohkem vaheldust pakkuda koridorialad. Arvestame, et uues koolis jääb õpilaste arv alla 700 ning puhkealade ja tugiteenuste jaoks võiks olla rohkem ruumi. Üksmeelselt soovime, et lapsed jõuaksid rohkem õue, nii tunnis kui ka tavalistes vahetundides. Selleks saab näiteks luua rohkem õuesõppeks sobivaid keskkondi.

Muidugi ootame, et koolis oleks operatiivne tugimeeskond ja vahendid probleemide ennetamiseks. Arvestame kindlasti sellega, et uus laste ja perede tugikeskus on kooli meeskonnale professionaalseks toeks. Loodetavasti on see üks esimesi unistusi, mis täitub.

Oleme väga tänulikud võimaluse eest kaasa rääkida. Põnev oleks aga kuulata, millised on teiste koolide lapsevanemate ootused. Koolid on meil õnneks erinevad, aga kas ka vanemate unistused?

Tagasi üles