Tapamasin Saaremaa väravas

Väikese väina tamm.

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

ERR-i esmaspäevases “Osooni” saates nimetati Väikese väina tammi elektriliini, kus igal aastal jätab elu sadu linde, tapamasinaks ja linnukaitse häbiplekiks. 

Toome siinkohal lühidalt ära saates kõlanud seisukohad.

Heiki Hanso.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Heiki Hanso MTÜ-st Väikese Väina Selts: Väikese väina tamm on Saaremaa värav. Olen seda meelt, et Saaremaa värav peaks olema ilus, puhas ja visiitkaardi vääriline. Tammil sõitvad autod peatuvad sageli, luigeraibetest tehakse fotosid, see kurb pilt viiakse endaga kaasa. Siin on põhimõtteline vastuolu – Natura 2000 hoiualal peaksid linnud olema kaitstud, ent saavad surma inimtekkelise liini tõttu.

Luik on raske lind, tal on lennukiirus küllaltki suur ja manööverdamisvõime selle võrra väiksem. Ta ei näe neid liine ja lendab sinna sisse – vahel murrab tiiva, vahel kukub jääle, tee peale või merre. Mõnikord on lind veel teadvusel, aga kukutakse ka juba surnult.

On otsustamise koht, kas laseme sel kõigel jätkuda või võtame kätte ja oleme – just meie ja just see põlvkond – need, kes selle olukorra lahendavad. Mida kiiremini me sekkume, seda kiiremini saab see probleem lahenduse.

Tõnu Talvi.

FOTO: Erakogu

Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist: Kuna see rajatis on 1967. aastast seaduslikult ja seaduse järgi rajatud, kaitsekord on oma nõuete ja kategooriatega siia peale hiljem tulnud, peaks praegu olema JOKK- (juriidiliselt on kõik korras – toim) olukord. Kahtlemata on see liin väga suur lõks ja tapamasin. Minu meelest on lahendus lihtne ja suhteliselt odav. Kui ka selline visuaalne reostus siit ära kaob, on see puhtalt kõrvalaspekt liigikaitselisele teemale.

Lisaks looduskaitselisele poliitikale on aga küsimus rahas ja tõenäoliselt energiavarustuse poliitikas. Need kõik tuleb keskele kokku saada.

Taavi Veskimägi, Eleringi juhatuse esimees: Oleme järk-järgult saarte varustuskindluse parandamise raames proovinud keskkonnamõju vähendada. Praegu on töös kaabelliini rajamine Muhust Saaremaale, mis annab meile võimaluse asuda seda õhuliini rekonstrueerima. Õhuliini tihedus jääb oluliselt väiksemaks. Praegu on ühtedel mastidel kaks õhuliini, aga kui võtame ühe õhuliini ära, annab see võimaluse ka teist liini rekonstrueerida ja paigutada see nii, et takistus lindude jaoks oleks võimalikult väike. Samuti saab liinile panna markeeringud.

Koostöös linnukaitsjatega tuleks välja selgitada, mis on potentsiaalne hukkunud lindude arvukus – viiskümmend, viissada –, et teada, kui suure probleemiga me tegeleme.

Kui valdkonna eksperdid ütlevad, et see on väga suur probleem, siis leitakse selle lahendamiseks ka vastav finantseering, et see õhuliin kaablisse viia. Elering on kindlasti valmis seda tegema. Kõige väiksem kulu selle teise liini merekaablisse panekuks oleks 5–10 miljonit eurot. See tuleb meil kõigil tarbijatena kinni maksta.

Leho Luigujõe, ornitoloog: See liin on Eesti linnukaitse häbiplekk number üks. Nagu siin kohalikud mehed on lugenud – tammi pealt leitakse aastas ligi seitsekümmend luike, aga ega kõik siis tammi peale kuku, osa kukub ka vette. See ei ole ainult luikedele ohtlik liin – siin hukkub ka väiksemaid linde.

Inimene ei saa aru, kui ohtlik see liin lindudele on. Kui linnud kõrgel lendavad, siis on liin mere ja metsaviiru taustal praktiliselt nähtamatu. Loomulikult on leevendavaid meetmeid – panna liinide külge märke, et linnud liini näeksid. On võimalik – nagu praegu plaan on – võtta pool õhuliini maha ja panna kaablisse, aga ka see ei ole tegelikult õige lahendus. Lahendus on see liin kaablisse panna. Meie väikeluige tegevuskavas on esimese prioriteedi ülesanne see liin maha võtta. Selle liini kohta on mu isiklik arvamus, et siin ei ole küll enam midagi uurida. Siin tuleb ära teha.

Tagasi üles