/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/09/11937510t1h8c8c.jpg)
Ehkki maakaubanduse paremad päevad kuuluvad ilmselt jäädavalt minevikku, soetab kaks maakonnas tegutsevast kolmest lavkamehest endale uue kauplusauto.
Lavkamehed ostavad tuttuued kauplusautod
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõrves ja Saaremaa läänepoolses osas teenindab Toomas Nurja oma kliente uhiuue Mercedes Benz Sprinteriga juba eelmisest nädalast, kuu teises pooles peaks kohale jõudma ka Andrus Sunduki Citroën Jumper. Et kumbki kaubik pole otseselt mõeldud kauplusautoks, peavad mehed oma masinad ise toiduohutuse nõuetega vastavusse viima ning ehitama sisse riiulid ja panema paika külmkapid. “Ostan selleks, et tööd edasi teha,” lausus Sunduk.
Nii Nurja kui ka Sunduk möönavad, et Eesti Vabariigi taassünni järel pole üksi siinne lavkamees teinud müügiringe uue autoga. Kui Toomas Nurja töömasin oli 2010. aastal ehitatud kaubik, mille ta soetas kasutatud peast, siis Sunduki kasutuses on juba 17 aastat olnud Mercedes Benzi tehase 1988. aasta väljalase. Veoki baasil ehitatud autos olid kohe riiulid sees ning Sunduki sõnul oligi see mõeldud kaupade müümiseks.
Auto-ost on paras vägitükk
Arvestades, et lavkade käibed ja ostjate hulk vähenevad, on tuttuue auto ostmine mõlemale paras vägitükk. Nurja valis ostuks hetke, kui vana auto liising läbi sai ning selle müügist laekunud rahaga sai katta uue auto sissemakse. Valikut tal tegelikult väga polnud, sest vana masin kippus otsi andma, näiteks ütlesid sellel vahel poole ringi peal pidurid üles. Sunduki Mercedes on “vanas eas” aga nii külmakartlikuks muutunud, et 12 miinuskraadi juures ei lähe auto mootor enam käima.
Andrus Sunduki päästab väikese kaubiku kasutuselevõtt teemaksust, mis tema senise veoki eest oli 500 eurot aastas. Ka võtab uus auto poole vähem kütust.
/nginx/o/2019/04/09/11937512t1h41e9.jpg)
Mõlemad lavkajuhid tänavad Saaremaa valda, kes toetab Nurjat 500 euroga ja Sundukit 350 euroga kuus. “Tänu toetusele me selliseid investeeringuid teeme, muidu pole see mõeldav,” lausus Sunduk. Toomas Nurja lisas, et ilma toetuseta muutuksid kaupade hinnad nii kõrgeks, et inimesed loobuksid ostmast. Niigi on tasuta transport lavkadelt ostjaid mingil määral ära võtnud, sest inimesed käivad nüüd rohkem bussiga poes. Kõrged hinnad ainult süvendaksid seda suundumust.
Sunduk rääkis, et kauplusautode ostjaskond aina kahaneb ja kaubaringil jääb peatusi aina vähemaks. “Ükspäev huvi pärast pidasin arvet ja selgus, et aastatega on minu ringide pealt teise ilma läinud 150 inimest,” ütles aastakümneid rändkauplust pidanud kaupmees. Kui mõni aasta saab läbi ilma surmadeta, siis möödunud aasta lõpus lahkus üle kümne inimese. “Kõige kummalisem, et mees käis eelmine nädal veel lavka peal ja järgmisel nädalal kuuled, et enam teda pole, kukkus kodus kokku.”
Nüüd saab ka kaardiga maksta
Uusi inimesi lisandub rändkaupluse kundede hulka väga vähe. Maale elama asunud noored töötavad enamasti linnas ja teevad oma ostud sealt. Mõni nädal tagasi võttis Sunduk kasutusele kaarditerminali ning see on mõne ostja juurde toonud. “Eelmine suvi oligi selline lugu, et mõni suvitaja tuli ning kui sai teada, et kaardimakset pole, siis jäi kaup ostmata,” rääkis Sunduk. Juhul kui kaardimakse end ära ei tasu, saab sellest alati ka loobuda. “Loodame, et elu maal kestab ja siis kestab meie töö ka.”
Mustjala ja Kihelkonna piirkonna kauplusauto omanik Dagmar Põld sõidab ringi nõukogudeaegse bussiga, mille ta ostis 2005. aastal ning mida ta ei kavatse lääne masinatega asendada. Buss neelab küll rohkem kütust, kuid saab talvistel teedel hästi hakkama. Lahtiajamata külavaheteedel rühib muretult lumest läbi. Lisaks on bussis palju ruumi nii kaubale kui ka külmkappidele. “Kui üles ütleb, jään pensionile,” lubas Põld.