RAIVO HEIN: Kuidas olla vanas eas rikas

Raivo Hein. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Eestis on pensionikontosid 700 000 ja väärtpaberiarveid 30 000. Teisisõnu on investeerimisega reaalselt kokku puutunud alla viie protsendi elanikkonnast, mistõttu on naiivne arvata, et nad pensionireformi järel seda ka vastutustundlikult teha oskaksid,” kirjutab saarlasest ettevõtja Raivo Hein.

Nüüdisaegse pensionisüsteemi looja, kunagine Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck end ilmselt hauas ringi ei pööra. Maailm on 140 aastaga muutunud. Tänapäeval on pensioni loomine kümneid kordi kallim kui toona ja seda lihtsal põhjusel – muutunud demograafiline olukord. Väike osa vanu inimesi sada aastat tagasi on asendunud raukade impeeriumiga, keda peab üleval pidama aina vähenev hulk töötavaid inimesi. Ja mitte ainult meil, püramiid on peapeale pööratud.

Iga inimese ülim eesmärk peaks olema iseenesega toime tulemine ka kõrgemas vanuses. Selleks on tegelikult väga lihtne nipp – eluaegne säästmine ja investeerimine. Tarkus ütleb, et rikas on see, kes elab intressi intressidest. See tähendab aastakümnetega eksponentsiaalset varade kasvu. Alustades 20-aastaselt passiivse 1000 euroga versus 30-aastaselt sama summaga, on seitsmeprotsendilise aastatootluse juures 65. eluaastaks vahe ligi 30 000 eurot.

Elukestev investeerimine on oma vara teadlik kasvatamine säästude ja sissetulekute perioodilise investeerimise kaudu. Ideaalis kestab see terve elu. Eri eluetappidel ja vanuste juures muutuvad ka strateegiad. Mida noorem oled, seda kõrgemaid riske talud (aktsiad, laenud, ettevõtlus), vanemas eas oled aga pigem konservatiivsem (aktsiad, võlakirjad, indeksifondid, kinnisvara). Eesmärk on oma investeeringuid mitte kunagi kulutada, vaid elada nende toodetud kasvikutest – intressidest, dividendidest, kapitalikasvult.

Edasijõudnud võiksid aga mõelda palgatöö lõpetamisele ja oma aja ettevõtlusesse investeerimisele. Ehk selle asemel, et investeerida madala tootluse ja kõrge riskiga palgatöösse, investeeri piiramatu tootlusega ettevõtlusesse. Selle halvem külg on ebaõnnestumine, kuid kõik positiivne – peamiselt majanduslik ja ajaline vabadus – kaalub selle kuhjaga üles.

Kurb pilt koolis

Vanadus ei ole kole aeg. Vaesus ja vanadus on kole. Haigused ja vanadus on kole. Nälg ja vanadus on kole. Öeldakse, et raha ei tee küll õnnelikuks, aga aitab püsida terve ja elada normaalset elu.

Koolides lastele majandust ja investeerimist õpetades on aga pilt kurb. Finantskirjaoskus on õppekavades olematu. Majanduse õpetajad on sageli üle keskea daamid, kes ei ole omanud elus ühtki väärtpaberit või ei teagi, kuidas börsilt aktsiaid osta. See kõik peegeldub õpilaste hilisemas elus – nad ei ole õppinud säästma ega tea suurt miskit investeerimisest, et oma elujärge parandada. See teadmatus kandub aga üle ka nende lastele. Kõike seda tõestab väärtpaberiarvete hulk Eestis. 30 000 kontot on sellised, kus on vähemalt üks väärtpaber. Meenutagem siinkohal, et pensionikonto on olemas 700 000 kodanikul. Teisisõnu on investeerimisega reaalselt kokku puutunud alla viie protsendi inimestest. 

Teise samba lõhki kiskumine, on kõige ehtsam poliitiline demagoogia, millega Helir-Valdor Seeder suutis jala ukse vahele saada ja selle kaudu jällegi mõnusat riigipirukat närima asuda.

Nii olemegi seal, et tuleb muretseda inimeste vanaduspäevade eest. Me oleme loonud kohustuslikud pensionifondid, mis peaksid kodanikke tulevikus vanadusvaesuse eest veidikenegi kaitsma. Seadused on fondihalduritele ette kirjutanud ranged tingimused eesmärgiga, et kogutud raha vähemalt säiliks. Loomulikult on selliste fondide tootlused madalamad võrreldes suuremate riskide võtmisega; lisades juurde haldustasud, on hea, kui fondid toodavad reaaltootlust. Seda on nad seni ka õnneks teinud.

Nüüd oleme jõudnud aga niikaugele, et Isamaa ja loodav koalitsioon on otsustanud, et inimesed on väga targad ise oma raha investeerima. Teise samba lõhkikiskumine, selmet seda paremaks teha (eriti väljamaksete süsteemi), on kõige ehtsam poliitiline demagoogia, millega Helir-Valdor Seeder suutis jala ukse vahele saada ja selle kaudu jällegi mõnusat riigipirukat närima asuda.

Olles ise kogu elu investeerimisega tegelenud, tean, kui raske on seda õppida, sellest aru saada ja kui palju vaeva peab nägema, et suuta teha õigeid otsuseid. Olen maksnud palju ja kallist kooliraha ning pean tunnistama, et ebaõnnestun osa oma investeerimisotsustega ka 25 aastat hiljem. Siiski, hinnates riske ja olles varustatud teadmistega, olen suutnud hoida tootlust kümne protsendi juures aastas, mis tagab normaalse passiivse sissetuleku praegu ja tulevikus.

Magusa koogi katse

Aga nüüd järsku, kui kõigil kodanikel on juba praegu olemas võimalus investeerida vabatahtlikult kas otse rahaturgudele või kolmanda samba kaudu, laulab kogu Isamaa nagu taevasest ilmutusest ühist laulu teise samba kahjulikkusest ja inimeste tarkusest ise oma raha mahutada. Mitu investeerimiskontot meil oligi? Kui palju inimesi on vabatahtlikult kolmandasse sambasse raha panustanud? Kui palju on meil pensionikontoga kodanikke? On siin kuskil vastuolu, hr Seeder? Nn magusa koogi katse lastega näitab ilmekalt, kui paljud inimesed üldse on võimelised selle raske teekonna, kuidas investeerida, ette võtma.

Muidugi, poliitikuna sai Seeder aru, et vastutuse võtmine ei puutu temasse, sest tulevases valitsuses me teda ei näe. Viitsütik, kus tähtsus on vaid praegusel hetkel, liigutab ka tema nende laste hulka, kes söövad kohe oma koogi ära ega oota poolt tundi, et saada teine veel juurde. Just nii teeb enamik inimesi, kes sambast raha välja võtavad. Uus telefon ja magusad koogid ootavad ju ostmist.

Eriti küüniline on lugeda, kuidas egoistlik Isamaa juht paneb tulevikus enda ülalpidamise kohustuse oma lastele, kes on tema “pensionisambaks”. Paneme siis juba kogu rauaga ja lõpetame sotsiaalmaksu korjamise üldse – maksame selle inimestele kohe palgana välja. Ka sõjaväe pidamine on liiast, sest iga normaalne kodanik suudab end relvaga paremini kaitsta. Kütuseaktsiisi võiks ka rahvale jagada, küllap suudavad talgute korras ka asfaldiaugud ära lappida! Ja nii edasi, miks peatume poolel teel? Kas ei tundu demagoogiline? Minu arust mitte! Aga muidugi on see demagoogia.

Ja veel õpetuseks: kinnisvara oma kodu näol ei ole mitte investeering, vaid kulu. Seda teadmist on raske mõista inimesel, kes kunagi investeerinud ei ole. Aga eesmärk pühendabki ju abinõu. Häbilugu, hr Seeder, häbilugu!