BRUNO PAO: Sõjamälestused kaotatud kodudest säilivad kaua, läbi mitme sugupõlve

Bruno Pao. Foto: Saarte Hääle arhiiv

“Juba kolmandat kevadet järjest teeb kajakapaar Pikal tänaval kivimaja korstna otsa oma pesa,” kirjutab Kuressaares elav ajaloolane Bruno Pao. “Esiti suheldakse rivaalidega pesapaiga õiguse pärast, siis miilustatakse ning algab pesa ehitamine ja hoolekanne.”

Munadest koorunud kolme poega toidavad vanemad väiksemate kaladega. Algul pakutakse pugust poolseeditud püreed ja siis, kui pojad juba suuremad, kantakse pessa põigiti noka vahel terve kala. Kui pojad juba suhteliselt kiiresti kasvanud tiibadega vehkides oma elukutset tunnetavad, viskab ema nad lihtsalt katuselt alla, et nad lendama õpiksid. Hiljem näeb neid linnas kasvanud kajakaid turul kalakaupluse ukse taga annetusi ootamas. Karm olelusvõitlus Tori abajas või paatide sõidurenni kõrval veest väljaulatuvatel küngastel käib ju algul üle jõu.

Elu kutse viib veelinde ka kaugemale merele, talveks soojematele tervisvetele, aga kevadel leitakse juba varakult üles see sügavalt omaks võetud korsten, mida võib nimetada kajaka koduks. See kodukoht tekkis juba tollal, kui majja pandi keskkütteradiaatorid. 

Siin kirjutaja on kasvanud maakodu rehetoas, kus lagi ja seinad tahmased. Ümber õue aga kõrghaljastus ja toa tagant algasid ristikheinalõhnalised põllud. Küla lapsed mängisid hommikust õhtuni looduses. See paikkond ei unune. 

Erilisena on meelde jäänud 6. oktoober 1944. Saksa tõkkeüksuse kompanii koondati Valjala valla vastupanuliinil Jursi ja Kalju külla juba hommikul. Pärast lõunat algas lahing. Eesti korpuse 300. polgu mehed tulid idast, Tõnija poolt. Üksikpere Aru Juhan nägi, et tema maakivist koduaia taga panid sakslased üles kuulipilduja. Juhan hiilis punaväele vastu, et hoiatada ohu eest. Eesti poisid tegid haardemanöövri. Kolm sakslast tapeti selja tagant, aga Juhani kodu jäi terveks. Rünnakul Jursi peale lasksid 300. polgu mehed leekkuulidega põlema küla idapoolse otsa kolme pere roogkatustega elamispesad, et vastane ei saaks majade nurga taga varjuda. Minu kodu ümbritses tihe kõrghaljastus, mille okstes leekkuulid lendasid rikošetti ja põline rehielamu säilis. 

See oli kõigi mugavustega elamispind, mida igatsesid ka migrandid idapiiri tagant.

Tookord Nõukogude armee Eesti korpuse sõdalased tõttasid koju. Nende seas ka sõrulasi. Vastuseisjad Saksa sõdurid olid sunnitud oma riigi laiendamist toetama. Kandma itta natsionaalsotsialismi ideid. Seda kampa (itaalia keeli fašismo) juhtis Hitler oma kamraadidega ehk natsid. Lõpptulemuseks saime Saksamaalt sõjasaagiks natside leiutatud, töölisklassile mõeldud kodude ehk korterite joonised. Hruštšov käskis neid projekte kasutada nõukogude inimeste elamistingimuste parandamiseks. Olen ise taolises korrusmaja korter-puuris kümmekond aastat elanud. Elutuba ligi 18, magamistuba 10, köök 4,8, WC istevanniga 1,5 ja esik vist 2,5 ruutmeetrit.

See oli kõigi mugavustega elamispind, mida igatsesid ka migrandid idapiiri tagant. Ühe mehe, Aleksei Petuhhoviga, kes oli haavata saanud Punaarmees Sinimägede ründamisel 1944, vestlesin Tallinna vanas kaubasadamas. Teda oli fašist tulistanud rinda. Leningradi arstid olid ta päästnud. Eestlastega suhtles ta vastumeelselt. Tallinnas aga oli talle eraldatud kõigi mugavustega korter. Tookord olid meil temaga ühetaolised korterid. Ja ka ühetaoline valitsus, kes lähtus õpetatud loosungist Smert fašizmu! (e k surm fašismile).

Sõjamälestused kaotatud kodudest säilivad väga kaua. Läbi mitme sugupõlve – nagu lindudel taeva all.