Punase Jänkimehe romaan sajanditagusest Saaremaast

VALDEK KRAUS leiab, et raamat vääriks kordustrükki ja võiks olla aluseks filmile. Foto: Andres Sepp

Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes on lugenud sama raamatut 70 aastat hiljem uuesti. Minul on see võimalus olnud. 

Jänkimees – viimase kõõluseni aus!

Aleksander Antson 1920. aastatel. Foto: AJAKIRI KEEL JA KIRJANDUS /RAHVUSARHIIV

Aleksander Antson tavatses ajakirjanikuna oma lugusid avaldada Jänkimehe nime all.

“Aleksander Antson oli poeedi hingega, viimase kõõluseni aus. Ta ei olnud kuigi viljakas, tal ilmusid vaid mõned üksikud kogud. Mitu aastat ilmus eelteade, et Antson lõpetab oma romaani “Kirg”. Ootasime viis aastat, kuni lõpuks ilmus.

Antson oli spordireporter, iga päev tuli uudiseid koguda ja kirjutada, ka Eesti spordiuudiseid Soome edasi anda. Ta rääkis väga kõva ja selge häälega ja tema lehe väljaandja Aleksander Veiler olevat küsinud ükskord, miks Antson telefoni ei kasuta, kui ta Soomega räägib. Rääkis nii kõvasti.”
Saaremaalt pärit ajakirjanik Vladimir Raudsepp meenutas kolleeg Antsonit Eesti Raadio saates “Kirjutamata memuaare” 24. juulil 1977.

8. veebruari Saarte Hääles ilmus minu kirjutis, kus oli juttu raamatust “Sina ei pea mitte himustama…”. Raamat käsitles ka 1919. aasta Saaremaa mässu ja mina lugesin seda suure põnevusega 10–11-aastase poisina pärast Teist maailmasõda.