:format(webp)/nginx/o/2019/04/23/11971664t1h8e9d.jpg)
Mõeldes Dorisele…
IN MEMORIAM: Doris Peucker
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige vähem mõtlesid Sa praegu surmast, olles ise juba mitu surma üle elanud… Sina, looduse- ja loomelaps, oma parimas vormis nüüd ja praegu! Sul olid pooleli näidendid, laulud, luuletused, väsimatu teatrireiside organiseerimine. Just nüüd oli ilmunud Sinu kolmas luuleraamat. Väike pojatütar Saara oli tulnud Sinu ellu ja Sa olid õnnelik vanaema.
Sa olid lõpmata abivalmis, suure südamega andja ja annetaja, sirgjooneline, alati olemas, omapärase huumorimeelega päikeseinimene.
Sind mäletavad Sinu sõbrad ja tuttavad, teekaaslased läbi aastate ning Sinu loomingu austajad. Sind jäävad meenutama Sinu laulud ja luuletused…
Südamlik kaastunne lähedastele.
Hingede aeg
Ka sel aastal tulevad Jõulud, ehk küll süda ei leia veel lohtu.
Kõik mõtted on neil, kes läinud on allpoole külmunud rohtu.
Kui inimlaps loomade kombel võiks aegsasti tajuda ohtu,
need tänagi meiega oleks, kellega enam ei kohtu.
Ka sel aastal tulevad Jõulud. Nii aeg maalib kiretult ringe.
Kuid kusagil ajatus ruumis aiman kallist ja kadunud hinge.
Mõtted ja räägitud sõnad talletunud on mälus.
Kõike öelda ei jõudnud. Seepärast ongi nii valus.
Ka sel aastal tulevad Jõulud. Toas väreleb küünalde sära.
Äkki märkan, et vaikselt üks küünal on kustunud ära.
Eks meiegi ole kui leegid, mis rõõmupeol lauale kantud.
Ei aima paraku keegi, kui palju tal põleda antud.
Doris Peucker