Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
/nginx/o/2019/04/27/11996914t1h2d25.jpg)
Viimasel käigul Kuressaarde kinkis keeletoimetaja Helgi Allik mulle kolm oma raamatut kirjarahvast ning nende tähtpäevadest ja tahtis teada, mis ma neist arvan. Seistes ei arva reisimees raamatust palju muud kui et mis see kaalub.
Otsekohe tuligi meelde vististi Gori karikatuur rasvasest kodanlasest, kes imestas raamatu kõrget hinda (2 krooni). See ei kaalu ju naelagi (pisut üle 400 grammi), arvas ta. Nojah, tema oli harjunud kaaluma heeringat, mitte trükiteost.
Ajaloo-sõbralikule lugejale teadmiseks: 2 tolleaegset krooni maksis näiteks raamat ”K. Päts. Tema elu ja töö. Kaasaeglaste mälestusi” (Tallinn, 1934).
Igatahes on Helgi Allik pannud kokku vajalikud teosed, sest alati on kasulik teada, kes elasid ja kes elavad.
See on probleemiks üle Eesti, sest näiteks paguluses on eestikeelse perioodika maht juba tugevasti vähenenud, mis tähendab, et me kuuleme oma rajatagustest märksa harvemini. Me tõmbume kokku, aga just seda enam ongi tarvis, et me teaksime, kuidas kellelgi on läinud. Maja või krunt või vundamendiase jääb ehk alles, inimene on tuulte päralt. Tuulekoti suu kokkutõmbamises ongi Helgi Alliku suur teene.
Hoopis teine on küsimus, kuidas seda teha. Helgi Alliku raamatus ”Saarlaste kirjarahvast” (Kuressaare, 2003) on ta lk 49 kirjutanud ka Heldur Niidust, kes on Valgetähe V kavaler (1998) ja Wiedemanni laureaat (2006). Tunnen seda meest, kes on vanemate poolest pärit Lümandast, väga lähedalt alates aastast 1972. Olen temast korduvalt ka kirjutanud, ehkki see on meie sõprust raputanudki.
Elus näeb ta praegu välja umbes samasugune nagu fotol Helgi Alliku raamatus. Kuid raamatus puudub see inimlik suhe, mis elus on esikohal. Heldur Niit on seal nagu üks saarlane muu mandrirahva hulgas, ei rohkem.
Elus oli aga nõnda, et Heldur Niidu ja tema põlvkonnakaaslaste osaks sai ka üliõpilaste teadusliku töö organiseerimine ehk väljapääsu otsimine olukorras, kus ühele poole jäi joomine ja teisele nõukogude karjerism. See konkreetne ajalugu annab inimesele märksa rohkem tema oma näo kui ametlikud andmed.
Helgi Alliku raamatus puudub Heldur Niidu põlvkonnakaaslane, Eesti TA liige jne, professor Endel Lippmaa, kes on saarlane emapoolse vanaisa, Kärla Paikülast pärit kirjaniku Jakob Mändmetsa kaudu.
Arusaadav – Endel Lippmaal polegi olnud põhjust osutada, nagu ta oleks füüsikuna või poliitikuna juurtpidi ka saarlane, Lümandast võttes kirdest. Ent just sellised seosed panevadki Saaremaa, kuidas öelda, helisema. Nagu Tallinnas Nõmmegi, kus pikka aega elas suurmeister Paul Keres, ehkki ta oli sündinud hoopiski Narvas.
Raamatuid, mida Helgi Allik mulle kinkis, oli kolm. ”Saarlaste kirjarahvast” 2003, ”Kirjarahva 2 aasta kalender. Juubilarid 2005–2006” (Kuressaare, 2005) ja ”Juubeldame, kirjarahvas. Juubilarid 2007” (Kuressaare, 2006). Neis on küsitavusi ja vigu. Viimasena mainitud raamatu lk 19 seisab, et tõlkija Valvi Strikaitiene saab 8. aprillil viiekümneseks. Valvi Strikaitiene on sündinud Pärnus 18. aprillil 1937 ega mitte 20 aastat hiljem.
Ajavahemikul 1992–1996 oli ta Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Leedus ning see ametikoht oleks pidanud tema nime järel olema esikohal.
Samal leheküljel vähe allpool tuuakse ära 125 aastat Redik Soare sünnist 13. aprillil 1882. Tegemist on varjunimega; mehe õige nimi oli Karl Kider. Lk 23 märgib koostaja, et 25. mail täitub tänavu 85 aastat andeka etnoloogi Ivar Paulsoni sünnist. Õige, kuid selle mehe perekonnanimeks ei olnud Paulsen.
Tahtmata norida, otsiksin seda enam head sadamat. Kultuuriloolisi kalendreid on väga vaja, sest iga päev on võrreldamatult rohkemat kui järjekorranumber kuus. Järelikult on ka Helgi Alliku raamatud tarviline vara. Ma ei soovitaks aga tavalisi kalendreid topeldada. Märksa põnevam oleks lehitseda näiteks sellist kalendrit, mis oleks koostatud August Mälgu eluloo järgi. Või juba hilisemast ajast Ülo Tuuliku järgi, kust selguks, kuidas paljud päevad võivad olla väliselt tühjad, ehkki töö käib.
Kuid juba Faehlmann teadis, et kalendritegija võib jääda väga kimpu.
Tähtveres 18. märtsil 2007