Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7685057t1h04fd.jpg)
Pühapäeval vaatasin televiisorist otsast lõpuni ära isadepäeva piduliku aktuse ülekande Estonia kontserdisaalist, sest „oma rahvaga mul meeldib olla koos”. Ja tõepoolest – kes ei vaadanud, kahetsege! Kontserdi korduse kohta ma TV-saatekavast sellekohast märget selle nädala jooksul igatahes ei leidnud.
Kontsert oli tõeliselt pidulik, väljapeetud ja suurejooneline. Samas mitte piinlikult ülepingutatud. ETV igaõhtustest lastesaatedest tuttavad Tom ja Anni olid teadustajaiks parim valik, sest nad olid samaaegselt nii täiskasvanud kui lapsed. Maria Soomets ja Karol Kuntsel on väga professionaalsed noored näitlejad.
Kava – ja mitte ainult kava – kogu aktus oli üles ehitatud klassikalises aktuse-stiilis, kõned ja sõnavõtud napid, kuid sisukad, keegi ei nõretanud ega pakkunud üle. Aktus oli nii korrekt, et isegi kõikjalejõudval kollasel pressil ja ilkuvail kommentaatoritel polnud kusagilt kinni hakata.
Nagu ikka kontserdil, nii ka sellel, läheb mõte vahepeal hulkuma – oma elupilte ja assotsiatsioone pidi. Eriti kui kõlavad ammutuntud viisid ja kaamera saali eksib.
Vaatasin pidulikku publikut ja... tühje kohti saalis.
Siis hulkuski mu mõte isade-radadele: kas saadeti vähe kutseid või ei saanud kõik kutsutud tulla või on meil vähe tublisid isasid?
Saali tagumine ots oli puhta tühi, rõdul kaamerad ja üksikud inimesed... Siis tabas mind aga isiklik kurbus: minu lapsed pole ju kunagi isaga koos elanud, meil nagu polegi klassikalises mõttes perekonda olnud. Selles võtmes nagu minuaegsed vene keele õpikud kirjutasid: „Isa istub diivanil. Ta loeb ajalehte. Ema askeldab köögis.” Olen ise olnud nii isa kui ema eest – karmi käega karistanud, mehiseidki probleeme lahendanud, tööl käinud, raha koju toonud, majandanud. Ikka üksi. Ikka ise.
Edasi mõeldes aga komistasin mõttekäigu otsa, et ma pole ju ainukene, et isata või nn nädalalõpuisadega perekondi on tunduvalt rohkem, kui me arvata oskame. Väga palju on isasid, kes jagavad end kahe pere vahel – mõned saavad omavahel hästi läbi, mõned vihkavad üksteist, mõned on leiged. Mõned isad on küll olemas, vabad ja vallalised, aga laste ligi lihtsalt ei tule. Mõned – need on natukene etemad rongaisad – kompenseerivad oma südametunnistust suurte rahapatakatega.
Minu tütre isa on oma tütrega vaevu tuttav. Poja isa suhtleb agaralt oma mõlema perega – asi seegi. Majanduslikku tuge pole olnud kummastki.
Siis ma mõtlesingi, et publiku koosseis – saalis oli ka palju emasid-isasid, vanaemasid-vanaisasid – ja need tühjad toolid annavadki ülevaate meie Eesti isaduse statistilisest koosseisust.
- - - - - -
Kontsert kestis ja mina muutusin järjest kurvemaks...
Aga siis kuulutati välja aasta isa – näitleja ja lavastaja Lembit Peterson, kellel on kuus suurt ja tubli last ning imeilus noor naine, nende laste ema. Ausõna! Ma olin nii õnnelik, nagu oleksin ise aasta isaks saanud! Lembitu kerge kohmakus ja armas kobamine tänusõnu lausudes liigutas mind.
Kontsert sai läbi. Olin liigutatud. Ometi jälitas mind ikka sama mõte: mõtlesin, et kui üks naine kasvatab üksi, ilma mingi toeta üles näiteks kolm tubli last – kas pole see siis mehetegu?!
Siis varsti helises telefon. „Head isadepäeva!” hõiskas poeg.
Möödus paar tundi. Helises telefon. „Head isadepäeva!” hõiskas tütar.
Kohalik õiglus oli sellel päeval minu jaoks jalule seatud.