Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
/nginx/o/2019/04/28/12000288t1h6b40.jpg)
Orissaares kalavõrke ja võrgunööre tootev OÜ Viitanet laiendab tootmist Hiiumaale ja Valjalga. Üheteistkümnendat aastat Saaremaal kalapüügivahendeid valmistav Viitanet on jõudsalt ka oma põhivabrikus Orissaares tootmispinda juurde rajanud ja töötajate olmetingimusi parandanud.
Vana pagaritööstus Orissaare alevikus, kus asuvad Viitaneti tootmis- ja kontoriruumid ning müügipunkt, on tundmatuseni muutunud nii välisilmelt kui ka ruumilahenduste poolest.
Märtsikuus annab Orissaare ehitusfirma AT SIM OÜ renoveeritud hoone tellijale üle. Heakorratööd jäävad kevadesse. Ettevõtte maa-alale rajatakse firma töötajate sõidukite jaoks ka korralik parkla.
Viitaneti tegevjuhi Kalvar Ige sõnul tuleb firma remonditööde tegemisel toime pangalaenuta.
Möödunud aastal avas Viitanet ühe töötoa Valjalas ja koguni kaks tsehhi Hiiumaal – Putkastes ja Paladel.
Tööjõu puuduse pärast Viitaneti juhtkond enam ei muretse. Firmas on üle 60 töötaja, kellest 13 tegutseb naabersaarel. Viitaneti tootmismahud on aastast aastasse kasvanud. Saarlaste ja hiidlaste tehtud kalapüügivahendeid tarbivad nii eesti kalurid kui ka Põhjamaade ja Balti riikide kalapüüdjad.
Viimastel aastatel on Saaremaa turuosa kasvanud. Kalvar Ige sõnul on Saare- ja Muhumaa kalurid ära tabanud, et Viitaneti toodete kvaliteet on hea ja sortiment rikkalik ning see tagabki kaubale hea mineku.
Orissaare vabrik särab uues kuues
“220 ruutmeetrit tootmispinda ehitasime juurde, lisaks pakkimise ruumi ja müügitoa. Maja teisele korrusele tulevad juhataja ja personalispetsialisti töökabinetid, samuti töötajate olmekompleks – riidehoid, puhke- ja duširuumid,” rääkis juhataja Kalvar Ige.
Sümboolne on seegi, et kalapüügivahendeid tootev Viitaneti Orissaare vabrik asub merele üsna lähedal. Juhataja uuest kabinetist paistab meri kenasti kätte. “Kessulaid on siit hästi näha. Miljonivaade!” viipas Kalvar Ige oma uues avaras kabinetis akna poole, kus üle sillerdava sinise vetevälja saareke terendab.
Uues tootmistsehhis käib töö juba täie hooga. Põhiliselt valmistatakse seal igasuguseid paelu, punutud kapronnööre ehk falle. Viitaneti toodete sortiment on väga rikkalik. Tootekataloogis on nöörid, köied, niidid, noodalinad, võrgunöörid, kalavõrgud, sealhulgas pinnavõrgud ehk ujuvad võrgud ja Hiina võrgud, igasugused monofil- ja multimonofil-võrgulinad.
Muudest kalastustarvetest on tootmises mõrrad, ankrud, ujukid ja võrgukäbid ehk uid. Üldse on tootekataloogis üle veerandsaja nimetuse.
Lisaks kalastusele on Viitanetis tehtud nöörid ja köied kasutusel paljudes teistes valdkondades.
Personalispetsialist Marina Kaalu hinnangul sai ettevõtte uute ruumide kasutuselevõtmisega oma laomajanduse tipp-topp korda. Tööle võeti laomees-autojuht. Tootmismahu suurenemisega tekkis vajadus abitööliste järele ja tänu sellele sai kaks naist endale Viitanetis töökoha.
Nööritoas käib töö kolmes vahetuses. Masinatega töötavad naised saavad ise nn libiseva graafiku alusel tööaja valida.
“Uusi tsehhe Valjalga ja Hiiumaale oli tarvis seetõttu, et Orissaarest ei olnud enam naisi meile tööle tulemas. Tööjõud oli ammendunud. Hiiumaal oli inimesi ja sellepärast me kõigepealt Putkaste vanasse mõisahoonesse oma tsehhi asutasime. Kui Putkastes töö hooga käima läks, siis tekkis Palade kandi inimestel ka tahtmine sama asjaga tegelda. Sealsed naised võtsid ise meiega ühendust, otsisid ka ruumi, kuhu me masinad paigutasime, ja õppisid töö selgeks ning Hiiumaalgi läheb meil normaalselt,” andis Marina Kaal naabersaarele jõudmisest lühiülevaate.
Valjalas oli algul huvilisi üle paarikümne
Valjala vanas jahuveskis surisevad nüüd õmblusmasinad. Viis kohalikku naist on uues ametis võrguvalmistamise kenasti kätte saanud. Marina Kaalu sõnul oli mullu sügisel huvilisi koguni üle paarikümne, kuid tööle tulijaid neist vaid viis.
“Valjalas olid meil tõesti suured lootused. Kahjuks ei täitunud need sajaprotsendiliselt. Kui töö nelja rakendaja ja abitöölisega samamoodi edasi läheb, siis oleme oma eesmärgi ikkagi saavutanud. See on ju hea, kui saame inimestele ka mujal tööd pakkuda,” tõdes Marina Kaal.
Palmi Suurem, Anne Jõgi ja Kati Tambur olid möödunud nädala kolmapäeval Valjala vanas jahuveskis tööl kolmekesi.
“Mina olin varem lüpsja. Seda tööd enam pole. Nüüd sain siia tööle. Ameti sain selgeks ja heameel on sellest, et kodu lähedal võin tubast tööd teha,” rääkis Palmi Suurem.
Anne Jõgi töötas aastakümneid kaubanduses. Lõpuks hakkas müüjatöö tervisele käima. Pidev leti taga seismine mõjus jalgadele. Nüüd istub Anne Jõgi masina taga ja laseb kätel käia. Jalad saavad puhata.
Tööpere noorim liige, abitööline Kati Tambur käib tööl Veeriku külast. “Hommikul viin lapse lasteaeda ja ise tulen siia. Tööpäeva lõpus on esimene käik jällegi lasteaeda. Autoga sõidan iga päev nii üle kümne kilomeetri. Seda ei ole palju,” rõõmustas noor ema, et leidis töökoha kodule suhteliselt lähedal.
Uus arvutiprogramm kasutusel
Hiljuti vahetati vanad arvutid uute vastu. Kasutusele võeti ka uus arvutiprogramm. Nõnda siis tehniline progress mitmes valdkonnas.
“Viimase pulgani on meil nüüd kõik arvutis – personaliarvestusest kuni tootmise üksikasjadeni, laoseisuni jne,” rõõmustas Marina Kaal.