Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12000557t1hb97f.jpg)
Kaks aastakümmet tagasi valitses Kingissepas samasugune lumeta talv nagu Kuressaares tänavu. 24. märtsil ei paistnud päike, kuid linnas oli siiski tunda pidupäevahõngu. Lõpuks ometi avati kohaliku märtri Viktor Kingissepa kurvailmeline monument ning temanimelise muuseumi uus hoone. Kohale oli saabunud kogu tolleaegne ENSV klikk.
Pealinnas oli tunda juba vabaduse lõhna, kuid Kingissepa linna polnud vabadusemõtted siiski veel jõudnud. Valmistuti hoopis ammuplaanitud ja Matti Variku valmistatud 25 tonni kaaluva kuju avamiseks. Korda oli saanud uus muuseumihoone, üles vuntsiti park ja kuursaal.
Sündmus oli nii oluline, et kohaliku RSN täitevkomitee esimees Ants Tammleht ütles nn pressikonverentsil, et Kingissepa linna nime muutmine Kuressaareks ei tule enne kõne allagi, kui revolutsionääri 100. sünnipäev peetud. Jagati punalippe ja aunimetusi.
Tagantjärele tundub see siiski Nõukogude võimu viimase hingetõmbena siin linnas, sest polnud Viktori kujulgi pikka põlve ning linn sai oma endisaegse nime tagasi üsna pea.
Tol ajal ja ka praegu Saaremaa muuseumi direktori ametit pidava ajaloolase Endel Püüa sõnul ei olnud siia väga suur vabadusliikumine veel jõudnud. Püüa arvates toimusid need sündmused veel nagu inertsist, kuna neid oli pikalt plaanitud ja raha leitud.
Kell tiksus Kingissepa aega
Tolleaegse kombe kohaselt pühendas kohalik ajakirjandus juubelisündmustele pea kogu lehe. Harry Õnnise sulest ilmus 26. märtsi Kommunismiehitajas reportaaž sellest, kuidas linn tiksus Kingissepa ajas.
Ajakirjanik oli minutilise täpsusega kirja pannud, kuidas kuju jõudis kesklinnas asuvale platsile, kus varem oli asunud ja asub ka praegu Vabadussõjas langenute monument, ja kuidas kraana selle paika tõstis. Operatsioon algas 22. märtsil kell 10.07 ning Õnnise sõnade kohaselt oli kell 11.26-ni tiksunud Kingissepa aega.
Kaks päeva hiljem kogunes väljakule rahvahulk ning kogu tollane Eesti NSV nomenklatuur eesotsas Karl Vaino ja Arnold Rüütliga. Katte kujult tõmbas loomulikult esimene.
Sõna sai üritusel ka eeskujulik kommunistlik noor Priit Penu, kes praegu on tuntud kui mullateadlane ja jalgpalliklubi FC Kuressaare president.
“Ma ei mäleta, mis ime läbi ma sinna sattusin, keegi ei tahtnud ju minna. Mina kaasa arvatud,” meenutab tollane Kingissepa-nimelise keskkooli lõpuklassi õpilane. “Õpetaja Rita Ilves rääkis mind kuidagi pehmeks, maapoiss nagu ma olin,” naerab Penu, märkides, et valik oli langenud ka sellistele tuntud tegelastele nagu Villu Vatsfeld ja Argo Kirss, kuid minema pidi siiski tema.
“Mul oli mingi tekst perfokaartide peal, mis pidi peas olema ja mille ma pidin seal siis ette lugema,” meenutab Priit Penu. Tekst oli üritusele vastavas stiilis, kuidas ikka kooliõpilased Kingisseppa austavad ja ülistavad.
Lisaks tekstilugemisele on Penul meeles, et ta sai isiklikult kõikide parteigenossede kätt suruda. Praegugi veel ajab Penut naerma, kuidas kolmes reas seisnud ja Karl Vainot oodanud inimesed said kõik erineva tervituse osaliseks. Kui kahte esimest rida tervitati suurejoonelise venekeelse tervitusega, siis viimase reani jõudes, kus seisis ka Penu, kostis parteibossi suust vaid “Tjeere!”. Penu sõnul oli Vainol väga kandiline eesti keel.
Kalossilugu pole legend
20 aastat tagasi ei teadnud veel keegi seda, et natuke rohkem kui aasta pärast monument teisaldatakse ning Kingissepa aeg lõpeb.
Enne seda oli jõutud veel rahva suus sarnasuse tõttu Mikiveri nime saanud kuju ette öö varjus toimetada kalossid, kus sees sedel sõnumiga: “Hakka astuma, Viktor!”
Praeguseks juba linnalegendi maine saanu juhtus aga toona noore mehena miilitsas töötanud praeguse Eesti politsei peadirektori Raivo Aegi sõnul tõepoolest. Tema arvates ei võtnud tollal sellist tegu enam keegi tõsiselt.
“Miilitsas selle kalossilooga keegi tõsiselt ei tegelenudki. Suuremat huvi võidi ilmutada KGB poolt, aga nende tegemised jäid nende endi teada,” meenutab Aeg. Rahva seas liigub kalossidega seonduvalt mitmeid jutte. Väidetavalt olid kalossid olnud kõige suuremat saadaolevat numbrit ning seeläbi olla tuvastatud ka nende ostja. Selle osa tõelevastavust aga kontrollida ei ole võimalik.
Kuju minemaviimist 18. aprillil 1989 mäletab Aeg samuti. “Pandi lihtsalt tross ümber ning tõsteti kraanaga veoautokasti ja seda lahkumist saatis suur rahvahulk,” ütleb Raivo Aeg.
Muuseumidirektorit peeti poisikeseks
Teine suur sündmus oli Pargi 5A majas Viktor Kingissepa memoriaalmuuseumi põhiekspositsiooni avamine. Pisike vana õuemaja märtri nime jäädvustamiseks enam ei sobinud ja seetõttu koliti muuseum ümber tänavaäärsesse suuremasse hoonesse.
Endel Püüa sõnul oli ekspositsiooni ülespanemine paras jamamine. “Mõttetu värk oli,” võtab Püüa kokku selle ettevalmistamise tolleaegsetes tingimustes. “Iga nädal sai käidud parteikomitees, kus alati midagi välja praagiti.”
Püüa mäletab, et tollal värskelt direktoriks saanule maja avamist kõrgete külaliste kohaloleku tõttu ei usaldatud, vaid kutsuti seda tegema asutuse endine direktor Arnold Allik.
Avamisele tahtis pääseda ka enne Allikut 30 aastat muuseumi juhtinud Timotheus Linna, ent kuna lihtrahvast avamisele ei lastud, siis tõkestas turvamisega tegelenud julgeolek oma kohalolekut sellisel suursündmusel loomulikuks pidavale Linnale tee. Püüa kinnitusel mees lõpuks avamisele siiski pääses.
Külalisi oli olnud nõnda palju, et vastavalt tähtsusele jagati nomenklatuur kolme gruppi ning igaüks sai endale grupijuhi, kes siis inimestele maja näitas. Endel Püüa sõnul sai Vaino-taolised mehed enda juhtida Allik, tähtsuselt järgmised tema ning kolmanda grupi sai endale noor muuseumitöötaja Raul Salumäe.
Mingit erilist vaimustust ei olevat keegi üles näidanud. Küll aga meenub Püüale seik, et külalisteraamatusse tegi sissekande mitte Karl Vaino, vaid hoopis tema abi. Parteiboss pani vaid allkirja. Püüa sõnul meenus see talle, kuna aasta varem oli Venemaalt imporditud eestlane Vaino proovinud ise muuseumi külalisraamatut täita. “Museum meldis väga,” ilmus raamatusse eesti keelt suuremat mitteoskava mehe lause. “Abi siis üle õla näitas, kus tuleb vigu parandada,” muheleb Püüa.
Kogu üritus lõppes EPT sööklas korraldatud söömaajaga, kus tollele ajale traditsiooniliselt oli laud lookas kõiksugu söökide ja jookide all. Seda, kas kõvasti kurku ka loputati, Püüale ei meenu. Tema sõnul ei sobinud temasugusel rohelisel direktoril kohe mitte tähtsate ninadega koos agaralt klaasi tõsta.
Viktor Kingissepp – riigikukutaja ja märter
Eesti kommunistliku partei rajaja seos Saaremaaga päädib peamiselt sellega, et ta sündis 1888. a Kaarma vallas ja käis Kuressaare gümnaasiumis, kus oli muuhulgas ka 1906. a toimunud õpilasstreigi algataja, mille järel gümnaasium mitmeks nädalaks suleti.
Samal aastal suundus Kingissepp Peterburgi, kus asus õppima sealses ülikoolis ning hakkas ka aktiivselt tegutsema bolševikuna. Vahetult enne Oktoobrirevolutsiooni saadeti ta asumisele Tveri ja Kaasanisse.
Pärast Oktoobrirevolutsiooni tegi mees karjääri, oli üks tšekaa asutajatest ning tegeles muuhulgas Leninile tehtud atentaadi uurimisega.
Eestisse naasis ta pärast Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aastal ja asus põranda all parteitööd tegema. Mais 1922 arreteeris Kingissepa kaitsepolitsei ning talle mõisteti karistuseks surmanuhtlus, mis ka kohe täide viidi. Kingissepa laip visati merre.
Aastaid hiljem tuli isa surma jälgi ajama tema poeg Sergei, kes väidetavalt ka Kingissepa kaitsepolitseile toona üles andnud mehe oma käega hukkas.
Ülekuulamistel kaitsepolitseis oli Viktor Kingissepp nimetanud ennast riigikukutajaks ning Eestis Nõukogude võimu kehtestamise järgselt tõsteti mees märtriseisusse. Tema nime sai lugematul hulgal koole, tänavaid, kolhoose, tehaseid, kultuurikollektiive ning kaks linna.
Saaremaa Kingissepa linnas oli temanimeline kool, tänav ning tema majamuuseum. Lisaks kandis Kingissepa nime ka Saaremaal asutatud Eesti esimene kolhoos.