Linnateatris näidati õuduskino

Reedel esilinastus Kuressaare Linnateatris saaremaine film “Ae”, mida tegijad ise määratlevad kui õudusdraamat.

Kaks tüdrukut ja kaks poissi sõidavad kaugele surnuaiale ühe tüdruku vanaema hauda korrastama. Muretu ja joogine lõbusõit muutub parajaks painajaks, kui noored avastavad, et auto on kalmistuvärava tagant kadunud. Mõningase ekslemise järel jõutakse pimeduses ühte talumajja, kus palutakse öömaja...

Filmis põimuvad üsna õõvastavalt tänaste noorte ajuti suhteliselt arulage elu ja pärastsõjaaegse küüditamise üks võigastest järellugudest.

Eks iga teost tuleb vaadata omas kontekstis... niisamuti on see ka õudusdraamaga “Ae”.

Tegu on väheste materiaalsete vahenditega ja suurelt jaolt tegijate entusiasmi abil ülesvõetud amatöörfilmiga. Ja amatöörkino kohta pole tulemus üldse halb.

Vaadates oli tunda, et tegijad on loo ja selle detailid enda jaoks läbi mõelnud... kasvõi näiteks ajaleht Meie Saar, mille esileht ekraanil korraks vilksatab. Pilt ja muusika toetas samuti sisu ning aitas teinekord varjata noorte ajuti nõrgavõitu näitlemist.

Kui midagi ette heita, siis just seda, et kalmistusõitu näidati ebavajalikult kaua ning see kiskus nii tempot kui ka pinget maha. Samuti häiris pildikeele liigne kunstitaotluslikkus, kuid eks lihtsuse võlust arusaamine tuleb aastatega. Ja parema lõpu oleks võinud ka välja mõelda...

Kui aga võtta arvesse, et see on tegijate esimene film, on sealjuures veel ka täispikk film... siis ei tahaks üldse viriseda. Istusin saalis ja vaatasin erilise pingutuseta lõpuni ning oli huvitav ja läks ka hinge.

Filmi koduleht:

http://ae-movie.com/