Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12000901t1haafe.jpg)
Inimesed armastavad tähtpäevi – need annavad põhjuse olla tavapärasest pidulikum, viibida koos lähedastega ja puhata argipäevamuredest. Pahatihti aga juhtub, et pidupäeva sisu on jäänud tagaplaanile või mõnel meist sootuks ununenud.
Emadepäeval viiakse emadele lilli või peetakse neid muul viisil meeles. Millele mõelda aga õnne soovides või õnnesoove vastu võttes? Milles seisneb selle päeva tähendus? Ehk mida on tähtsaks pidanud naised, kes emadepäeva tähistamise ellu kutsusid?
Sada aastat emade austamist
Emadepäeva traditsioon sai alguse Ameerika Ühendriikidest, ehkki emadust ja ema-jumalusi on läbi aegade austatud. Selle päeva autoriks oli Anna Jarvis. Idee pärines tegelikult tema emalt Ann Marie Reeves Jarviselt. Ann oli kolmeteistkümne lapse ema, kelle unistuseks oli, et kogu maailm hakkaks emade lugupidamise märgiks tähistama emadele pühendatud päeva. Tema tütre Anna Jarvise jõupingutused selle riikliku tähtpäeva loomisel kandsid vilja.
Emadepäeva tähistati esmakordselt 10. mail 1907. aastal Lääne-Virginias Graftoni kirikus, kui Anna Jarvis viis oma kahe aasta eest surnud ema auks läbi mälestuskoosviibimise. Olgu öeldud, et Annal endal lapsi polnud, seega oli tema täielik pühendumine emadepäeva idee elluviimisele läbinisti omakasupüüdmatu. Õilis idee levis USA-s kiiresti ja 1909. aastal peeti seda päeva juba 45 osariigis. 1914. aastal kuulutas Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks.
Euroopas jõudis kõnealune päev kõigepealt Belgiasse, kus seda tähistati 15. veebruaril 1913. aastal. Eestisse jõudis emadepäev Soomest, kus selle traditsiooni alguseks peetakse aastat 1918.
Emadepäev Eestis
Eestis tähistati emadepäeva esmakordselt 1922. aasta suvel, kui Eesti tuntumaid karskustegelasi Helmi Mäelo organiseeris oma ema auks Uderna koolis piduliku koosviibimise. Seda päeva korraldades mõtles ta oma emale, keda kaheteistkümne ilmale toodud lapse tõttu sugugi kõrgelt ei hinnatud. Juhtmõtteks sai, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest.
Päev muutus tänu seltside ja koolide toetusele kiiresti populaarseks. Peagi tähistati seda juba üleriigiliselt. Propageerima hakati emadele laulmist, kingituste tegemist ja metsalillede kinkimist.
Nõukogude ajal seda armastatud püha ei tähistatud, see oli koguni keelatud. Alles 1988. aastast tunneme maikuu teist pühapäeva taas emadepäevana.
Emadepäeva mured
Sel ajal, kui Eestis emade austamisega alles alustati, tahtis selle päeva ellukutsuja Anna Jarvis Ameerikas päeva pühitsemist lõpetada. Ta oli pettunud, et emadele pühendatud päevast oli saamas kaubanduslik püha ja selle tegelik suuremeelne tähendus kippus varju jääma. 1923. aastal alustas ta emadepäeva lõpetamiseks kohtuhagi, kuid sellest oli juba saanud väga paljudes riikides ametlikult tähistatav pidupäev.
Tänapäevalgi tuntakse emadepäeva saatuse pärast muret. Päev peaks jääma oma esialgsele mõttele truuks, kuid seda süütust ähvardab rikkuda omakasupüüdlik kommertslikkus. Anna Jarvis rõhutas: “Emadepäevast ei tohi kunagi saada rahakoti pidupäev, see peab jääma avatud südamete päevaks.”
See pole aga ainus murepilv, mis emade austamist varjutab. Kahetsust on avaldatud ka selle üle, et emadust ümbritsev salapärane võlu on haihtumas. Kord kohtasin noort naist, kes justkui häbenedes ütles, et pole ülikooli jõudnud, sest tal on kolm väikest last. Miks ometi tunneb oma elu lastele pühendanud naine end vähem väärtuslikuna?
Tsiteerides raamatut “Ema ja laps”: “Pärast sünnitust pöördub läänemaailma ema sageli tagasi “tõelise” töö juurde väljaspool kodu, kus teda ootavad ühiskondlik positsioon ja tasu. Teist valikut – jääda koju ja hoolitseda lapse eest – peetakse tihti ainult tühiseks ajaviiteks, teisejärguliseks rolliks, mida võib täita ükskõik kes. Nii tunnevad naised end kurnatuna kahest vastandlikust rollist – püüdest olla nii hoolitsev ema kui ka efektiivselt töötav erialainimene.”
Eespool kirjeldatud vastandlikud rollid põrkuvad ka Eesti Naisliidu väljaantavas aasta ema tiitlis – tähelepanu ja tunnustust tuleb selle tiitli omanikul pälvida ka oma ametitöös. Kas tõesti peab oma lastele hea ema olema igakülgne supernaine? Õnneks ülistab emadepäev emaarmastust, jättes muud argumendid kõrvale.
Kellele kuulub emadepäev?
Selleks, et emadepäeva tähistada, ei pea ise ema olema – meil kõigil ju on ema. Palusin mitmel inimesel defineerida, kes ikkagi on ema. Esimesena tuli pähe, et ema on naine, kes on sind sünnitanud. Aga kas naine, kes on võõra lapse üles kasvatanud, polegi siis ema? Arvati, et on.
Samas ei tahetud emaks pidada lapse hüljanud naist. Kas mees võiks soovida head emadepäeva oma rasedale naisele, kes pole last ju veel ei sünnitanud ega kasvatanud? Ka sellega nõustuti. Minu jaoks oli üllatav lugeda üht usutlust lapse kaotanud naisega, kellel on hea meel, kui tedagi õnnitletakse.
Ta lisas, et keegi ei kujuta ette, mis tunne on emadepäeval sel emal, kes on oma lapse kaotanud. Ma ei tea, kas julgeksin ise nii õrna teemat puudutada, kuid tõepoolest, ka tema on ema. Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et neid erinevaid emasid ühendab emalik armastus lapse vastu. Ja see armastus väärib austust ja tänu.
Arvamused lahknesid, kui küsisin, kas ka näiteks naabrinaist hea sõnaga meeles pidada. Ennekõike olevat see ikkagi päev, mil oma emale tänu väljendada.
Mida tunneb emadepäeval ema?
Küsisin ühelt emalt, mida tema sellelt päevalt ootab. Ta soovib sel päeval oma lastega koos olla, aga rõõmustab ka selle üle, kui teda lihtsalt meeles peetakse. Heameelt teevad ka saadud lilled, kuid päris kindlasti piisab kevadistest metsalilledest. Kas nüüd ema ja vanaemana õnnesoove saades mõtleb ta ka oma emale? Vastuseks sain, et mitte ainult oma emale, vaid kõigile oma esiemadele.
Mitmel pool on sel päeval hakatud surnuaial küünlaid süütamas käima. Tõepoolest, ei tasu unustada ka kadunud emasid. Üks inglise vanaema kõneles: “Ma taipasin alles siis emaliini mõju, kui kuulsin oma tütart lapsele hällilaulu laulmas – see oli hällilaul, mida mulle õpetas minu vanaema.”
Tänapäeval on kõigil ju kogu aeg nii kiire ja seda enam tasub oma emale kinkida aega ja tähelepanu.
Kallid ema ja vanaema, head emadepäeva!
Kristiina Maripuu,
ema
kristiina.maripuu@mail.ee