Akadeemik, arhitekt, kunstnik ja teadlane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aleksander Poleštšuk sündis Kuressaares 1863. aastal. Tema loominguline elu oli tulemusrikas. Paljud tema projekteeritud või ehitatud hooned püsivad siiani, kirikutes toimuvad jumalateenistused.
Mälestusplaat Poleštšukile paigaldatakse tema kodumajale Vana-Roomassaare 24 homme kell 15. Kõne peab linna peaarhitekt Hannes Koppel..
Aleksander Poleštšuki koolitee algas Kuressaare algkoolis. Jätkus Tartu õpetajate seminaris, Narva gümnaasiumis. Peterburi kunstide akadeemia lõpetamise järel 1896. aastal sai ta Peterburi sõja-ajaloomuuseumi projekteerimise eest arhitekt-kunstniku ameti. 1897–1920 töötas ta samas professorina, 1911 valiti Venemaa teaduste akadeemia tegevliikmeks.
Ajaleht Meie Maa kirjutas 1. detsembril 1920: “Härra Piip ootab akadeemik Poleštšukki lähemal ajal Venemaalt tagasi. Poleštšuk on sündinud saarlane, tunneb iseäralist huvi Saaremaa vastu – ja loota on, et ta Eestisse tagasi jõudes oma tööjõu Saaremaa huvidele jääb pühendama. Seega saaksid saarlased siis omale tubli ja targa tehnilise jõu etteotsa, millest praegu nii suur puudus.” Nii ka toimus. Aleksander Poleštšuki initsiatiivil asutati 1922. a Kuressaarde ehitusinstruktorite kool, mis on praeguse ametikooli eellane.
Poleštšuk oli maailmatasemega tippteadlane. Ta kuulus Euroopa aatomienergia uurijate meeskonda. Vaheaegadega töötas ta 1933–1936 Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa teadusasutustes. Tema teaduslikus interpreteeringus oli filosoofial tugev aspekt.
Aastatel 1921–1932 oli ta Tallinna tehnikumi arhitektuuriõppejõud, tema käe alt tulid esimesed diplomeeritud eesti arhitektid. Poleštšuk on avaldanud õpikuid ehituskonstruktsioonide, võlvide arvutamise ja ladumise, sildade konstruktsioonide ja hoonete maavärinatele vastupidavuse kohta. Ka vene keele õpiku eestlaste jaoks.
Teise maailmasõja ajal evakueerus Aleksander Poleštšuk koos tehasega Eesti Põlevkivi Kuibõševi oblastisse. Seal tegi ta katseid ehitusmaterjalidega põlevkivituha kasutamise eesmärgil.
Aleksander Poleštšuk suri 11. septembril 1944. aastal, maeti sealsele kalmistule, mis on praeguseks hävinud.
Urve Kirss