/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/22/16433897t1h9a94.jpg)
Eelmisel nädalal Muhus Liival juhtunud õnnetus, mis lõppes koolipoisi surmaga, on häirekell, mis oleks võinud jääda kõlamata. Meie kaastunne poisi lähedastele. Nende kurbuse sügavust on kõrvalseisjal raske tunnetada.
Iga liiklusõnnetus on segu halbade asjaolude kokkusattumistest. Tagantjärele võib mõelda, et mis oleks olnud siis, kui... Juhtunut see aga olematuks ei tee. Liival juhtunud õnnetus ei olnud midagi ettenägematut. Loomulikult ei saanud ennustada, et see juhtub kolmapäeval kell 13.32, kuid kõik ohumärgid olid õhus.
Jääb arusaamatuks, mis on põhjus, aga millegipärast kipub suur osa praamile sõitjaist ja praamilt tulijaist kangesti kiirustama. Olgu suund mandrilt saarele või sealt tagasi, ikka vajutab muidu seadusekuuleka liikleja jalg liiga tugevasti gaasipedaali.
Kõik see kontsentreerub Liiva küla "pudelikaelas". Ettenähtud piirkiirusega 50 km tunnis liikuvat sõidukit on võimatu kohe seisma saada. Iga ebaseaduslik tunnikiirusele lisandunud kilomeeter pikendab pidurdamismaad veelgi. Kaotajaks osutub igal juhul jalakäija või jalgrattur, kes kiirustajale ette jäänud.
Juba viimase teeremondi ajal oleks pidanud sellel teelõigul rakendama kiirustamist takistavaid ja jalakäijate ohutust suurendavaid abinõusid. Olgu selleks siis teele astumist takistavad barjäärid, liiklust rahustavad künnised või vöötraja ületajast vilkumisega märku andvad LED-tuled. Ilmselt raha kokkuhoiu mõttes jäi see tegemata.
Loodetavasti jõutakse nüüd inimelu hinnaga nii kaugele, et liiklus Liival ja kogu praamitrassil muutub ohutumaks. Oluline on, et läbi arutataks ja vajadusel võetaks ohutusabinõud kasutusele kogu teelõigu ulatuses, mitte ainult selle konkreetse ülekäiguraja juures.