Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
/nginx/o/2019/04/28/12006007t1hf569.jpg)
Eestis haruldase herilasämbliku levikut uuriv Kuressaare koolipoiss Robi-Jürgen Algo luges ühel Lümanda valla Jõgela küla põllul neid ämblikulaadseid üle 50. Arvatavasti mõjutab liigi leviala laienemist kliima soojenemine.
“Herilasämblik on Eestis juba kodunenud, kuna emased on koonud Lääne-Saaremaale mitmeid munakookoneid ning on tõenäoliselt juba isastega siginud, kuna isaseid herilas-ämblike olen leidnud kõigest kaks,” ütles Saaremaa ühisgümnaasiumi 8.b klassi õpilane Robi-Jürgen Algo Oma Saarele.
Põhjus, miks on leitud vaid kaks isast ämblikku, on lihtne. Robi-Jürgen Algo sõnul pole isaseid sugugi raske leida, kuna nad on emaste võrkude läheduses. ”Aga nagu ka teiste ämblike puhul, söövad emased isased pärast sigimist ära,” selgitas ta.
Koolitööna herilasämbliku (Argiope bruennichi) levikut
uuriv noormees on paari nädalaga nende kohta teateid saanud kümmekonnast Saaremaa piirkonnast. Kõige rohkem herilasämblikke luges ta ise kokku ühel Jõgela küla põllul. Juba põllust viiendiku läbikäimine andis tulemuseks enam kui 50 isendit ja mitmeid munakookoneid.
Robi-Jürgen märkis, et ega herilasämbliku leiukohtade arvukus teda eriti üllatanudki, sest esmakordsest leiust 2006. a suvel Lümanda vallas Pussa külas on juba kolm aastat möödas ning vahepeal ei ole herilasämbliku teemat laialt kajastatud.
“Pärast Sõrve leide ja artikleid nii kohalikus kui ka üleriigilistes ajalehtedes hakkasid inimesed rohkem silmi lahti hoidma ning nii neid uusi teateid juurde tuli,” rääkis Robi-Jürgen Algo.
Tema arvates on herilasämbliku leviala põhja poole laienemine tingitud kliima soojenemisest.
“See tundub kõige tõenäolisem, uurides andmeid nende aastate kohta, mil herilasämblikku erinevates riikides esimest korda leiti, ja lugedes teadlaste erinevaid arvamusi,” lausus ta.
Noore looduseuurija arvates ei ole ka mõtet karta herilasämblikust suurt ohtu pärismaistele liikidele, sest nagu iga teine ämblik toitub ta peamiselt rohutirtsudest ja ritsikatest, kelle väljasuremist ei ole veel niipea oodata.
“Siiski tuleb herilasämblikule kui meie fauna uuele liigile edaspidi tähelepanu pöörata,” lisas Robi-Jürgen Algo.
Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi ütles, et herilasämbliku algkodu on Vahemere äärsetes maades, kuid viimastel aastakümnetel on see liik Euroopas oma levilat jõudsalt põhja ja itta laiendanud.
“Sageli tuuakse herilasämblikku kui näidet kliima soojenemise mõjust liikide levilate muutumisele,” sõnas Talvi, märkides, et kliima soojenemine on siiski vaid üks põhjus. Suhteliselt kiirele levikule aitab oluliselt kaasa herilasämblikule eriti omane passiivne levimine õhuvoolude abil.
Nimelt laseb ämblik soodsate õhuvooludega oma võrguniidi õhku lendlema, kuni see tugeva tõusva õhuvooluga ka niidi omaniku maast lahti tõstab ja õhus edasi kannab. Nii, veidi sarnaselt tuulelohe lennule, võivad ämblikud kümneid kilomeetreid korraga õhus edasi hõljuda.
“Sellise levikuga jõuavad ämblikud kaugetele ookeanisaartele, asi see siis neil üle Läänemere hõljuda on,” rääkis Tõnu Talvi. “Tõenäoliselt nii ongi herilasämblik meile jõudnud, eriti vaadates praeguseks teada levikukaarti, kevadsuvel valitsevaid tuuli ja juba selle liigi poolt hõivatud alasid.”
Argiope bruennichi
Rootsis Gotlandil leiti esimest korda 1989, Taanist 1992, Leedust 2002, Lätist 2004, Eestist ja Soomest 2006.
Liigil on evolutsiooni vältel eriti selgelt välja arenenud seksuaalne kannibalism – emane isend sööb kohe peale kopuleerumist isase ära. See on ka põhjus, miks leitakse enamasti vaid isasest mitu korda suuremaid emasloomi.
Herilasämbliku eriline kaugele silmapaistev värvus aga on evolutsiooni jooksul kujunenud kui saakloomade ämblikuvõrku peibutamise vahend. Nimelt näevad putukad (ämbliku saak) väga hästi erkkollast värvi, selline ere suur kujund meenutab neile lilleõit, mille peale lennates nad aga võrku satuvad.
Tõnu Talvi