Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12008455t1hdf2a.jpg)
Tänavune muuseumiöö oli Saaremaa muuseumis teistsugune kui varasematel aastatel, sest lisaks tavapärasele hilisõhtusele lahtiolekuajale ja otsimismängudele peeti ebatraditsioonilist sümpoosioni esmapilgul kummalisegi pealkirjaga “Merega piiratud mõistus”.
On tore, et inimesed (loe: kohalikud) on muuseumiöö omaks võtnud. Ja tundub, et kahetsema ei pidanud kodust väljatulekut keegi, sest niipalju särasilmi pole enam ammu näinud. Elevust tekitas näiteks otsimismäng, mille käigus tuli üles leida eksponaadid, mis ei passinud linnuse püsiväljapanekusse.
Nii oli näiteks loodusosakonnas hundi juurde sattunud väike armas kaisujänku ja linnakodaniku toas ilutses täiesti tänapäevane kiletaskutega fotoalbum. Kokku tuli leida 16 eset ja otsimise vaev sai tasutud väikese meenega.
Kuid erilise magnetina tõmbas tänavu lossi väljakuulutatud sümpoosion, ja veel sedavõrd kummalise nimega. Et siis “Merega piiratud mõistus”. Mis? Miks? Kuidas? Küsimused nõudsid vastuseid.
Esmalt siis nimest. Selgus, et see pärineb maakonna kultuuri arengukavast ning selle väljaütlejaks oli rahvakultuurijuht Krista Lember. Päritolult mulk, kes 1986. aastal tuli saarele Pamma kultuurimaja juhatama ning “mujalt tulnuna paljusid asju teisiti nägema”. Lemberi sõnul algasid siis tema saarluse otsingud ning juurdlused selle üle, kuidas on elada merega piiratud maalapil.
Sümpoosioni juhatanud muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti innustas kõnelema, öeldes, et ühelegi esinejale piiranguid seatud ei ole, ning nii oligi esinejatel võimalik kuulajateni tuua just neid mõtteid, mida “merega piiratud mõistus” neis tekitanud oli.
Ja mõtteid oli erinevaid, just samapalju kui inimesi. Nii leidis kohalik teatritegija Aarne Mägi, et saarlaste viikingiteks tituleerimine on puha vale jutt, kunstiakadeemia restaureerimisala professor Lilian Hansar rääkis sellest, kui palju on siinset arhitektuuri mõjutanud võõrad võimud ja vaimud, apostliku õigeusukiriku preester isa Andreas kõneles usu mõjust saarlastele (“Üks korralik saarlane võiks olla vähemalt kergeusklik,” märkis ta humoorikalt.), kitarrist ja muusikaõpetaja Tiit Paulus pajatas, kuidas ta kunagi Saaremaale ära kolis ja kuidas mõjutas teda siinne naabritaat ning Heino Käen kutsus kõiki geni-portaalis suguvõsa kokkuklopsimise asemel uurimiskäikudele arhiividesse.
Kõlas ka Merit Karise maakonna kohanimedest inspireeritud mänguline luuletus ja kirjanik Tarmo Tederi päris morbiidne mõtteavaldus (Teder pakkus kohanime Kuressaare muutmist Suressaareks – et siin võiks olla prestiižne surra). Sekka ajaloolase Jaak Valge kodanikualgatus survegrupi loomiseks, et parandada saare ja mandri vahelist ühendust.
Eraldi tahaks aga ära märkida Ülo Tuulikut, kelle ilus eesti keel paneb alati kuulama. “Palun olge minuga eriti ettevaatlik, sest ma olen Abrukalt ja merega piiratud peaaegu topelt,” hoiatas kirjamees, kes, tsiteerides Jaan Krossi luulerida “Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres”, kõneles, kuidas meid lisaks merele piiravad päritolu, vanus, haridus, kasvatus, vaesus, rumalus, usk.
Muide, see “merega piiratud mõistus” olla meile kasulik juba seetõttu, et meil olla mahajäämus massikultuuris.