Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12008791t1hb7e2.jpg)
Viimasel ajal on väga palju räägitud loodusest ja looduskaitsest. Ikka sellest, kuidas loodusele tehakse liiga ning sellest, kuidas seda igasuguste pahategijate eest kaitsta tuleb ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kogu seda hala ja sõjakat nõudlikkust lugedes-kuulates-vaadates tikub vägisi pähe mõte, kas me selle kõigega liiale ei lähe. See hakkab meenutama sektantlikke doktrinääre, kes oma põhimõtteliselt õige ja väärt idee nimel ja kõrval ei näe enam midagi muud, ümbritsevat reaalsust ka mitte.
Võtame niisuguse nähtuse nagu kormoranid. Elasime ilusti-kenasti oma elu, ilma et oleksime neist midagi kuulnud ja näinud. Nüüd on nad meil kaelas ja kuulutatud korraga nii pühadeks olevusteks, et neist ei tohi halvasti rääkidagi. Mida kasulikku, vajalikku või lihtsalt head nad meile kaasa toonud on? Mina pole sellest midagi kuulnud.
Küll aga hävitavad nad meie loodust oma pesitsemiskohtades, tõrjuvad välja meie oma linde, vähendavad intensiivselt niigi kasinaid kalavarusid. Täiesti võrreldavad Sosnovski karuputkega. Ainult et seda putke me hävitame, kulutame suuri rahasid, et sellest lahti saada. Milleks? Võtame selle ka looduskaitse alla. Ikkagi isevärki nähtus meie laiuskraadidel!
Kuhu jäid hundid-karud?
Või siis hülged. Mart Jüssi ei väsi neile kaitsekõnesid pidamast. Ja rääkimast, kuidas neid vanasti 100 000 oli ja kuidas neid nüüd oi kui väheks jäänud. Toogem jälle paralleel. Sellal, kui meie vetes hülgeid sada tuhat elutses, olid meie metsad karusid, hunte täis. Aga enam ei ole, sest metsad ja maad on teistsugused ning siia nad enam kuidagi ei mahuks ega sobiks muistsel arvul.
Meie metsa- ja jahimehed peavad üsna täpset arvet metsaelanike kohta ning nende arvude alusel otsustavad, keda ja kui palju võib või koguni peab jahihooajal küttima või vajadusel ka kaitse alla võtma, arvestades keskkonna suutlikkust neid ülal pidada, inimeste tahet ja suutlikkust nende põhjustatud kahjusid kanda. Miks peaksime hüljestesse merekeskkonnas teisiti suhtuma? Jah, olid ajad, mil meri oli kalu täis, jagus neid inimesele ja hülgele. Nüüd on merekeskkond – nagu mets ja maa – hoopis teistsugune, kalavarud ei võimalda enam inimeste ja hüljeste suure asurkonna (kormoranidest rääkimata) vajadusi rahuldada. Miks peaksime me hüljestesse meres teisiti suhtuma kui karudesse ja huntidesse maal?
Ja lõpuks veel püsiühendusest. Tundub, et läheneme asjale valest otsast: muudkui uurime ja puurime, millised ikka takistused on ja kas ikka saab ja võib. Tuleb kõigepealt ära otsustada, kas püsiühendus on hädasti vajalik ja kas me seda tõsiselt tahame. Ja kui otsus on langetatud, hakata juba konkreetselt uurima, kuidas seda soodsam teha on. Eelkõige tehnoloogiliselt ja majanduslikult, aga muidugi ka keskkonna säästlikkuse mõttes.
Pingutatakse üle
Näib, et siingi pingutatakse loodushoiuga üle. Juhtusin kuulama raadiointervjuud Mart Jüssiga. Tema jutu järgi on põhiprobleem viigerhüljeste rände võimalik häirimine. Kas ikka on? Reporter küsis, kas siis ööd-päevad Virtsu ja Kuivastu vahel edasi-tagasi kursseerivad praamid oma müra ja vete keerutamise-sogamisega hülgeid ei sega. Jüssi oli sunnitud vastama eitavalt. Miks me siis oletame, et mõni vaikselt meres seisev sammas neid rohkem häiriks? Ja lindude ränne.
On ju selge, et sild saab olema korralikult valgustatud. Miks peaksid siis linnud end sinna vastu surnuks lendama? Ega see ole Väikese väina peenike elektrijuhe, mida pimedas ei näe ja mille vastu lennates mõned linnud on hukkunud. Ja kui need konnad seal Muhu soos on tõepoolest nii unikaalsed, paneme siis mõne miljoni kuludele otsa ja viime trassi sellest soolapikesest paar kilomeetrit kõrvale.
Ent kui need looduse säästmise vajadused tõesti on nii ülitähtsad, et ei saa üle ega ümber, siis paneme mõne miljardi juurde ja ehitame mere alla tunneli. Ainult jätame soigumise ja venitamise, hakkame tegutsema! Minu silmad seda püsiühendust nagunii ei näe, aga vähemalt lapsed võiksid vanuigi seda mööda sõita.