Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12009293t1h54d0.jpg)
Nädal tagasi püüdis Sõrve linnujaama harrastusornitoloog Mati Martinson valguspüünisega huvitava suure liblika, millist ta enne näinud polnud. “Sirutasin ta ära ja Teet Ruben (liblikauurija – toim) määras selle eile ära ning selgus, et tegemist on esmaleiuga Eestis,” kirjutab Martinson Sõrve linnublogis.
“Neid liblikaid lendab siin Sõrves ikka igasuguseid ja nüüd siis sattus siia selline,” ütles ta Saarte Häälele. Eestikeelset nime leitud liblikal veel ei ole ja seda just sel põhjusel, et tegemist on täiesti uue liblikaliigiga Eestis – mõrsjaöölaste perekonda kuuluva mõrsjaöölase Noctua interjecta’ga. Martinsoni andmeil on seda liiki varem leitud näiteks Ölandil ja Gotlandil, Läti esmaleid oli möödunud aastal ning Soomes on samuti üksikud leiud olnud.
“Järelikult oli aeg ka Eestis märk maha saada,” muigas liblika leidja.
Liblika liigi määranud Teet Ruben kinnitas Saarte Häälele, et antud öölase puhul pole mitte mingit kahtlust, et see on just mõrsjaöölane Noctua interjecta. “Liblikaid määratakse tavaliselt tiivakuju järgi, kui see pole küllaldane, siis tuleb täpsemalt uurida, aga siin ei ole mingit kahtlust, et see just see liblikaliik on,” rääkis ta.
Rubeni sõnul oli kõnealuse öölase leidmist Eestis ja just Saaremaal tegelikult juba oodata ning seda seetõttu, et liblikas avastati möödunud aastal esmakordselt ka Läti rannikult. “Sealt oli tal tormiga otsetee Sõrve,” märkis ta. Aastas leiab Eestist Rubeni sõnul vaid mõned uued liblikaliigid. “Sel kevadel määrasin liblika, mille Mati Martinson möödunud aasta sügisel leidis, Imre Taal on leidnud ühe liblika sel aastal Iklast ja mina ühe Tallinnast,” rääkis ta.
Tänavune suvi on liblikate ja ritsikate rändeks Rubeni sõnul eriti soodne. “Nüüd just sellesama tormiga tuli Saaremaale ka joonsuru. Kõiguste sadamast leiti. Joonsuru esmaleid Eestis oli minu teada 1966. aastal ning rohkem teda leitud ei ole,” tõi Teet Ruben välja teisegi olulise leiu. “See aasta on ränne ikka päris tihe. Eks me ootame – nii nagu jälle edela- ja lõunatuuled on, tuleb neid kindlasti jälle lisa,” oli liblikauurija veendunud.