Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd ta on siis käes. See igatsetud euroraha, mis tuli lausa ufoga ja mille komandör kukkus seina seest kohe kahekümbiseid rebima. Nagu hakkaks need otsa saama. Üks kena asi selle raha juures siiski on. Hindasid pole enam ollagi.
Mul olid eurod kodus juba olemas. Ammu juba. Kohe, kui suvel see liitumisotsus tuli, hakkasin ostma neid. Ma teadsin, et kui euro tuleb, siis suureneb ka nõudlus ja euro läheb kallimaks. Kuuldavasti oli Narva turul müüdud eurosid kursiga 1 euro 38 krooni ja 25 sendi eest. Sellega ma võitsin ikka täiega.
Aastavahetus tuli üldiselt kenasti. Nii kui kellad käisid ja paugud lahti lasti, võtsin mina oma allesjäänud mõned sajad kroonid ja viskasin ahju. No nendega pole ju enam midagi teha, kui euro kehtib. Suure eurofännina joonistasin pihustivärviga oma ukse peale ka € märgi. Ja vasema kannika peale ka.
Aga nalja hakkas saama alles siis, kui ma poodi läksin. Ladusin korvi kraami täis, ostan ju 1. jaanuaril tavaliselt kohe terve aasta toidu ära, siis ei pea poeskäimisele aega raiskama. Kogu aeg sügeles mul kuklas, et midagi on puudu. Nägin riiulite vahel tuiamas ühte härrasmeest, kes, nagu pärast välja tuli, oli anonüümne internetikommentaator ja arvamusliider Eino H. Võtsin tal nööbist kinni ja küsisin, et kas tal ei sügele.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.