Sedamoodi jah see külaelu siis veeres

Vanu külajutte üles kirjutades paistab, et kõik on õelad jutud. Eks külaelu oli ja ongi selline, ühiskond ise kontrollib, et midagi väga viltu ei tehtaks. Palju pahandusi jääks praegu olemata, kui külades elaks rohkem rahvast.

60 aastat tagasi olid lapsed külaelust huvitatud. Teadsime salme perede ja peremeeste kohta. Näiteks Karja mõisa naabruses elas peremees Villem. Ilus see tegu polnud, aga ka mina jooksin külamehe järel ja leelutasin: “Villem viltu, viis silm, silgu händ lõi tulist välku!”



Kui tulid hobusevoorid kaugemalt, teadis juba keegi, et need on Purtsa külast. Meie aga tänitasime: “Pussnuga ja verekapp – see on Purtsa mehe vapp!” Liiklus oli vähene. Iga teise küla inimene tundus imelik ja salapärane. Salapärased olid lastele ka kaugemad külad. Seda imelist maailma aitasid maalida salmid, olgu või kirikukelladest: “Kõinastus nälg! Kõinastus nälg!” prõmmis bassihäälne luteri kiriku kell. “Silku-leiba, silku-leiba, seda meil küll!” kilkasid õigeusu kiriku kellad Öörikul.



Tõesti sündind lood

See, mis ma aga nüüd räägi, on rahva seast kuuldud. Te’p tohi mind süüdista! Ma anna nee jutud teile lehe kaudu tagasi. Läätsa Joosep olnd veikest kasvu mees. Ta aru olnd ka mehe suurune. Ta saand mandril teiste meestega tööd. Paldiskis teenind saarlased kraavitööl kena raha. Joosep ostnud omale saapad. Saapad olnd mehele suured. Teised õpetand Joosepit, et saatku jalavarjud postiga oma emale.



Helistagu tellefoniga, et ema posti järge läheks. Joosep luband nõnda teha. Läind aeg mööda. Mehed küsind, kas poeg emale saapad ära saatis. “Ma viskasi nee ju küll kenasti tellefoni traadi peale, päris posti ligi. Aga nad äi lähe ää, seal nad kõlkuvad. Äi post ega tellefon võta neid vastu ju,” kurtnud Joosep.



Sant elu, eriti naistel

Saksa aegas oli sant elu. Eriti sant oli üksikutel naistel. Meo Iida elanud üksi. Äi, oma maja taal oli! Aga maja eest oolitsejat polnd mette. Ükspäe Pentsi Klaudja läind Iidale külla. Iida istund oma köökis liidisuu ees, ajand puid pliidi alla. Külaline tundnud toas kenat värsket õhku, aga na vilu olnd köök küll. Ühe toa seina peal olnd laest parandani sinine lina.



Kui Iida ise toast ää läind, tahtand Klaudja vaadata, mis sinise lina taga on. Tõstnd lina ääre üles – sa issake! – Pärsama karjamaa kadakas torkand kätte. Maja seina polndki lina taga. Iida olnd oma maja seina ää põletand. Sellest see kena karge õhk toas! Anglast Reinu Jaen oli vana mees. Jaen olla kange koorilaulja olnd. Kui keegi laulis kõva häälega, öeldi veel minu lapsepõlves: “Sa laulad kut Reinu vana: “Minge ülles mägedelllleee…”.



Jaen pidas Saksa ajal kulti. Äi, see pold upsas. Upsas oli kohitsetud. Kuldil olid riistad, nagu peab. Ja rahvas käis oma emistega Reinul, et põrsad tuleksid. Kult olla na jõuetuks jäänd. Jaen sai loomaapteegist rohtu, ju see oli miskit praeguse Viagra moodi rohi. Jaen proovind seda ise ka sisse võtta. Oh sa jutt! Naispere pannud kodust plagama, vana Jaen jõurates järel.



Kõrtsi peres oli saun. Aga Kuulandil pole sauna olnd mitte. Poissisi oli küll, sauna polnd. Kui poissisi pesti, ju see tehti toobri sehes. Nõnda et Kuulandi poisid pole saunast miskit teand. Vat hakati siis seal rääkima, et lähme Kõrtsi peresse sauna. Pandud siis saunariided valmis. Poisid vaatand ammuli sui toimetamist pealt.



Pisematel võetud pikad särgid seljast. No kus sa selle eest repetand ja haisva pika särgiga teiste tuppa lähed! Kõrtsi saun antud Kuulandi pere käsutusse. Kamandatud: “Ruttu, ruttu riided seljast!” Poisid jäänd tolguste nägudega vaatama, miks saunas peab alasti võtma.

Tagasi üles