Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, just täpselt nii ongi. Kui teha selle kuulsa filmi “Võimatu missioon” järgmine seeria, siis tuleks seda teha Saaremaa vähiuurimisest. Sest võimatumat asja uurimiseks pole olemas. Selle olemas olemisega on üldse üks keeruline lugu.
Asi on selles, et tegelikult polegi seda kõike olemas. Ja proovi sa uurida, kui pole olemas. Sellise hirmsa avastuseni jõudsin ma seetõttu, et kuulus detektiiv ja maailma parim muukrauaspetsialist konstaabel Plekk Tung-Raud ei saanud hakkama. Ja pöördus minu poole. “Mul kästi seda Leisi 10 000 vähja asja uurida,” helistas ta mulle ühel kärekülmal talveööl, kui ma parasjagu oma jalgadele sinepivanni tegin. “Aga ma olen veidi kimpus sellega.”
Uurisin siis sõbralt, et mis viga, ja vastus oli minu jaoks üllatav. “Läksin Leisit otsima, aga eksisin ära. Lähen Angla tuulikutest mööda ja kahe kilomeetri pärast Triigi sadam vastas. Nagu polekski Leisit enam olemas,” ajas ta suust sellist juttu, et ma küsisin ta käest, palju ta eelmisel õhtul vägijooke manustanud oli. “Ei ole ma midagi joond,” porises mees vastu ja kurtis, et sellise jama eest saab ta jälle nahutada.
Nii meedialt kui ka ülemustelt ja mis kõige hirmsam, internetikommentaatoritelt. “Kurat, neid ma kohe kardan. Need on nagu mingid nähtamatud kollid. Kisavad ja mölisevad ja teevad haiget, aga kerasid pihku haarata ei saa,” halas ta, et üks tindinäpp olla talle juba helistanud ja uurinud. Ta oli tollele küll pressiesindaja kaela saatnud, kuid ega see oska ju suud kinni hoida.
Ühesõnaga, mu kallis sõber oli täiesti murest murtud ja vastutusekoorma all kössi vajunud. Ise veel noor mees, vaid varajane kiilaspäisus kummitab. Muud näitajad kui noorel sälul. Soovitasin talle, et oodaku lehed ära, ja siis vaatame. Et mida need kirjutavad.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.