Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu teada, siis ma annan ju ka konsultatsioone. Igal alal. Tahab keegi rääkida, et ta hing on täis lastud, kuulan ära. Tahab keegi kurta selle üle, et porgand ei võrsu piisavalt kiirelt, kuulan ära. Ning kui keegi tahab kurta, et koeraujumine ei tule välja, kuulan ka ära. Eile sattusin aga kokku meestega, keda ma ei ole enam ka siis nõus kuulama, kui mulle tuhat miljonit antaks.
Sellise ajutrauma tõttu ma olengi leheveergudelt nii kaua eemal olnud. Raske on taastuda. Asi algas paar nädalat tagasi, kui mulle helistas vana tuttav Oris Saare, Kures Saare vend. Ütles, et tal oleks üks tüüp teraapiasse saata. Mees pidavat kogu aeg ühe jala peal hüppama, naerma ja tahtvat hirmsasti igale poole alla kirjutada. Mehe nimi pidi olema Prits Tatt.
Panime ta nime kenasti kirja. Ja jäin ootama. Mõtlesin, et sellise probleemiga pole raske hakkama saada. Ennegi saadud. Seome tüübi kinni, jalad kukla taha ja sõrmed kruustangide vahele ja halvastiistuvad proteesid suhu. Siis kaovad kõik need igasugu hüppamised, naermised ja kirjutamised ära. See on tuntud haigus, esineb peamiselt igasugu poliitikutel. Tingitud on see sellest, et tsakrad on nii kinni läinud, et enam sae ja nr 13 võtmega ka lahti ei saa. Peab aju painutama, et asjad uuesti paika läheks, ja siis aitad natuke viiliga tagant ja voila, jälle korras.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.